Töö uurimuslik osa näitab, et eesmärgipäraselt loodud mäng võib soodustada õpilaste kultuurilist  kohanemist ehk akulturatsiooni ning sellega soetud hoiakute muutumist. 

Männamaa doktoritöö sai alguse praktilisest vajadusest leida gümnaasiumiastmele mänguline abivahend kuultuuridevahelise koostoimimise tutvustamiseks ja integratsiooni toetavate hoiakute kujundamiseks.

Tema sõnul ei ole Eestis hariduslike mängude kasutamine formaalhariduses  kuigi levinud ning ka multikultuursusega seotud teemasid ei leia gümnaasiumi riiklikest õppekavadest vajalikul määral.

Nii lõigi ta juba kuus aastat tagasi integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) tellimusel ning koostöös Tallinna ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli kolleegidega õpiotstarbelise mudeldusmängu “Allikad” (ingl. simulation game Fountains).

Mäng ilmestab kultuurigruppide koostööd ja keskendub integratsiooni võimalustele piiratud ressursside tingimustes. See õpetab mõistma kultuuride lõimumisega seonduvaid teemasid ja aitab algatada arutelu kultuuridevaheliste aspektide üle ning näha integratsiooni uudsest vaatenurgast. Mängust saadud kogemus tekitab mängijais tahtmise lõimumisteemasid edaspidi süvenenumalt uurida ning avab uusi perspektiive.

Lõimumisest teatakse vähe

Simulatsiooni ja mudeldusmängude loomisega tegelev Männamaa tõdeb, et kultuuride lõimumisalane teadlikkus on Eestis oluline mitmel põhjusel.

“Eesti senised kogemused vähemuste lõimimisel ei ole olnud nii edukad kui oodatud: venekeelse elanikkonna usaldus riiklike asutiste vastu on madalam ja nende positsioon tööturul nõrgem kui põliselanikkonnal. Muukeelsete elanike võimalused on uuringute kohaselt ahtamad ning nad ise tajuvad seda situatsiooni ebaõiglasena,” kirjutab ta.

“Hiljutised kultuurikonfliktidest tingitud terrorirünnakud Euroopas annavad alust arvata, et kultuuridevahelisele lõimumisele ning selle kitsaskohtadele tuleb tänapäevases haridussüsteemis senisest enam tähelepanu pöörata.”

Uuringud näitavad, et sisserändajate integreerimiseks kavandatud sammud ei leia alati põliselanikkonna poolehoidu ning immigrantide vastuvõtmine kutsub esile hirme ja võimendab seniseid eelarvamusi.

“On arvata, et Euroopa põgenikekriisi järel on Eestisse oodata üha enam sisserändajaid, mis nõuab meilt valmisolekut ka teistest riikidest pärit kooliõpilaste vastuvõtmiseks. Saabujatel tuleb aga Eestile omase kultuuri ja väärtussüsteemiga kohaneda: see ongi protsess, mida nimetatakse akulturatsiooniks.

Samal ajal on teada, et immigrantperede laste kohanemine kooliga sõltub muude faktorite kõrval suuresti ka enamusgruppi kuuluvate koolikaaslaste akulturatsioonihoiakutest.

Männamaa uurimuse tulemused näitavad, et õpiotstarbelise mängu abil on võimalik kaasa aidata osalejate akulturatsioonihoiakute muutumisele.

“On võimalik, et mängu käigus omandatav õpisisu on n-ö tavameetoditega võrreldes napim, kuid sellevõrra tõhusamalt suudab õppija omandatud teadmist meenutada ja uues situatsioonis kasutada,” selgitas värske doktor.

Pidades silmas lõimumise arengukavas toodud eesmärki suurendada eestikeelsete püsielanike avatust ja kujundada nende hoiakuid soovitab Männamaa kaaluda selle ülesandega tegelemisel ka hariduslike mängude kasutamist.

Teaduslikult testitud tõhusus

Männamaa palus uuringus osalenud õpilastel nii enne kui pärast mängu hinnata, kuivõrd nad nõustuvad sisserändajate saabumise kohta käivate väidetega. Erinevused mängus osalenud õpilaste eel- ja järeltesti tulemustes lubavad väita, et mängu mõjul muutuvad õpilaste akulturatsioonihoiakuid integratsiooni pooldavas suunas.

Eriti selgelt avaldus see hoiakutes, mis puudutavad sisserändajate võimalusi: peale mängu oli süvenenud hoiak, mille kohaselt sisserändajate ligipääs ressurssidele ning otsustusprotsessidele ei peaks olema piiratud ning neil pole tingimata vaja loobuda oma kultuuri olulistest tunnustest.

Uuringu tulemused osutavad kindalt sellele, et eesmärgipäraselt loodud mäng võib aidata kaasa õpilaste akulturatsioonihoiakute muutumisele. Käesolevaks ajaks on väljatöötatud mudeldusmäng Allikad tõlgitud enam kui kümnesse keelde.

Kas tead?

Mängus “Allikad” osalejatel tuleb oma käikude sooritamisel peaasjalikult tegeleda probleemiga, mis tuleneb kahest integratsiooniprotsessi mõneti vastandlikust tingimusest. Esiteks tuleb säilitada ja tugevdada oma identiteeti – see võimaldab mänguskoori kasvatada – ning teiseks on vaja osaleda otsuste langetamises. Nii nagu päriselus annab viimane ka mängus parema ligipääsu ressurssidele.

Kuna lõimumist peetakse tõhusaimaks akulturatsioonistrateegiaks, võib ratsionaalselt käituv mängija ka mängus “Allikad” lahendada kaks eelkirjeldatud vastuolu lõimimisstrateegia abil.

Et mängija ei saaks strateegia valikul lähtuda pelgalt ratsionaalsest otsustusest, on mängu lisatud haavatavusest ja konfliktist tulenevad piirangud, mis kaasnevad akulturatsiooniprotsessiga reaalses elus.

Mäng “Allikad” on mõeldud eelkõige gümnaasiumiastmele tavapärase õppe ajal kasutamiseks, kuid see sobib hästi ka nooremale eagrupile. Ühtlasi saab mängu rakendada töös üliõpilastega või täiskasvanutega täiendusõppes. Mängu kestus on umbes 90 minutit ning osalejaid võib olla  6–24inimest.

Tänavu novembris kaitses Ivar Männamaa Tartu ülikoolis filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal väitekirja “Haridusliku mudeldusmängu koostamine ning selle mõju hindamine akulturatsioonihoiakutele“. Teda juhendas professor Äli Leijen ja oponeeris professor Willy Christian Kriz Austria Vorarlbergi rakenduskõrgkoolist.