Usklikes koolides, olgu nad luterlikud või õigeusu koolid, käib õppetöö pähetuupimise abil. Õpetaja loeb, lapsed kordavad. Aga mida lapsed lõpuks nõnda teavad?

Irina Paerti uuringute tulemused joonistavad sellest päris huvitava pildi. 19. sajandi lõpul koolides laste ja õpetajate taset kontrollimas käivad inspektorid küsivad lastelt, kas Päike on suurem või väiksem kui pea. Ja vastuseks on: väiksem.

Teisele kontrollküsimusele, mis on lähim linn, ei tea lapsed vastust. Õpetaja tähendab siis kõrvalt, et kust nad seda vastust teadma peaksidki – linnas käivad ju nende isad.

Ühtlasi tuvastavad inspektorid, et õigeusukoolide lapsed oskavad küll lugeda, kuid kirjaoskus on madalam kui luterlikes koolides. Aga kust need lapsed kirjutamist peaksidki õppima, kui õppimine käib ettelugemise, kordamise ja pähetuupimise meetodil... Küllaldaselt mõtteainet tänapäevakski.

Mida peab laps kooli astudes oskama?

Praegu eeldab enamik koole, et laps oskab kooliküpseks saades natuke lugeda ja arvutada, tunneb teatud määral kodulugu ning oskab endast rääkida. Koolid on muidugi erinevad ja nõudmisedki erinevad. Kuidas aga oli 19. sajandi lõpul?

1870. aastal vastu võetud seaduse järgi peavad lapsed kooli minema 10-aastaselt. Eeldatakse, et kooliküps laps oskab juba lugeda.

Tegelikult tuleb aga enamik lapsi õigeusukooli kirjaoskamatuna. Õpetajatele tähendab see, et kirjaoskamatutele lastele tuleb korraldada eraldi õhtukursused, kuna õppekava on ette nähtud lugeda oskavatele lastele.

Nagu praegugi mõnes väiksemas maakoolis, istuvad toonagi ühes klassis eri vanuses ja erineva teadmiste tasemega lapsed. Selline olukord nõuab õpetajalt tunni pidamisel suurt kunsti. 1880. aastatel hakkas kooliiga alanema.

Poisid ja tüdrukud õpivad koos ehk see erineb praegusest, kus suuremad kristlikud erakoolid õpetavad tüdrukuid ja poisse eraldi klassides.

Tüdrukud ja poisid

Tsaarivõim pöörab õigeusukoolidele suurt tähelepanu, nähes neis mitte üksnes usulist ja hariduslikku, vaid ka poliitilist tähtsust. Väga oluliseks peetakse naiste kasvatamist, kuna emad ei tegele ju ainult laste koduõpetusega, vaid annavad neile edasi ka usulisi väärtusi. Kuid kuidas on poiste ja tüdrukute koolitamisega mujal Venemaal võrreldes Balti kubermangudega?

Mille alusel talulapsele kool valiti?

19. sajandi lõpul on koolivaliku esimene kriteerium ikka see, et koolitee oleks lühike ehk kool asuks kodu lähedal. Järgmisena, kui kool asubki kaugemal, on küsimus, kuidas on koolis korraldatud õpilaste majutus.

Kujutluspildi toonasest majutusest koolist annab vast kõige ehedamalt „Kevade“ film.

“Koolis magati lavatsitel ja oli väga kitsas, kus kõik koos olid. WC oli õues ja paljud külmetusid seal käies. Ka magamistuba oli külm. Pesemas käidi väljas nii vihma kui pakasega. Süüa anti 3 korda päevas, kuid ühte ja sama. Kodus käies sai sealt kaasa toidupaki.”

Tsitaat Tuhalaane kihelkonna kooli õpilase Jaak Ümariku mälestustest

Olmelistele valikukriteeriumidele järgnevad põhimõttelisemad usuküsimused – kas valida õigeusu või luteri kool? Kuigi siingi kipuvad peale jääma pragmaatilisemad põhjused, millest rääkis siinse artikliseeria kooliteemaline artikkel.

Irina Paerti teaduslikku uurimistööd “Altar ja klassituba: õigeusu koolid Balti provintsides 1870-1914” on rahastanud Eesti Teadusagentuur personaalse uurimistoetusega, teisisõnu on see töö valminud maksumaksja toel.