Mis asi on täpsemalt töökiusamine?

Kiusamine tööl on enamasti vaimne surveavaldus, mõneti ka tahtlik üleoleku väljendus. Tavaliselt juhtub see ülemuse-alluva suhetes. Toimub pidev kriitika, pidev märkuste tegemine. Tavaliselt on kiusamine kroonilist iseloomu, see pole ühekordne juhtum, vaid tal on omad mustrid ja tavaliselt sellistes töökollektiivides, kus on vähe usaldust, vähe kollektiivitunnet, aga ka halvad töösuhted ja sagedased konfliktid. Sel juhul räägitakse juhtimise kultuurist, eriti halvast juhtimise kultuurist.

Neljandik meie töötajatest on kogenud töökiusamist. Kas seda on vähe või palju võrreldes muu maailmaga? Kas meie eestlastena olemegi kiusaja rahvas või see on normaalne, kui vaatame muu maailma statistikat?

Vastaksin ei. Pigem vastupidi, eestlane on väga töökas ja püüdlik rahvas, kõik oma mured hoiab enda sees ja pigem kas põeb läbi kõik stressihaigused või valab oma mure pudelisse, mõnikord plahvatab ka kodus oma lähedaste keskel.

Aga see veerand, mis on raporteeritud 2009. aastal meie tööelu uuringus, on küllalt tagasihoidlik number. Mujal maailmas on kaks kuni kolm korda rohkem raporteerinud töötajad, et tööandja kiusab või esineb töövägivalda või näevad pealt töövägivalda. Ja tihti ka pealt vaatamine on vägivallaga kaasa minek.

Põhimõtteliselt võib ju töölt ära minna, kui sind kiusatakse. Aga kui palju võib olla sellist töökiusamist, kus inimene lihtsalt ei saa töölt ära minna mingil põhjusel ja teda ongi väga lihtne kiusata?

See on päris sagedane nähtus. Julgeks kohe öelda, et poolte elanike hulgas, kes töötavad, sest meie probleem on ikkagi madalad palgad. Tihti ka isegi tingimustes, kus on tervistkahjustavad olud - palju müra, palju kemikaale ja ohutusreegleid ei järgita. See on ka vägivald, et töötaja peab lihtsalt suure töötempoga nendes tingimustes töötama ja leppima kõikide nõuetega suures tööülesannete koormuses ja midagi polegi ette võtta, talub ära. Ja nii kaua kui talub, nii kaua töötab.

Kust jookseb piir töökiusamise ja põhjendatud noomimise vahel?

Kiusamine on kindlate mustritega nähtus, mis toimub kindlates suhetes, kas gruppide või üksikinimeste vahel, kollektiivis erinevates situatsioonides. Põhjendatud noomimine on alati kasulik, aga tihti, kui ta krooniliseks muutub, inimene võib arvata, et ta peabki pingutama, rohkem endast andma ja töötab järjest rohkem ja rohkem. Aga kui see ei lähe üle, kogu aeg on põhjust midagi halvasti öelda, siis töötaja hakkab juba kahtlema, et midagi on valesti.

Aga kui rääkida avatud konfliktist, siis on alati positiivne, kui tekkinud probleemid võetakse arutellu, otsitakse välja põhjused. Teinekord inimene polegi süüdi, vaid olukorrad on sellised, võib-olla amet ongi selline, kus on sagedased konfliktid võimalikud või töö ülekoormusest tekivad probleemid.