Töökiusamine kui pikaajaline ja süstemaatiline ebaeetiline käitumine tööl on tõsine probleem paljudes riikides tulenevalt kahjulikest tagajärgedest nii töötajale, organisatsioonile kui kogu ühiskonnale. Töökiusamise levikut ja põhjusi uuris oma doktoritöös Merle Tambur.

Rahvusvahelise definitsiooni kohaselt on töökiusamine vaenulik ja ebaeetiline suhtumine ja käitumine ühe või mitme töötaja suhtes, kes selle tõttu on kaitsetus olukorras. Tegevused on sel juhul korduvad ja regulaarsed, ilmnevad vähemalt kord nädalas ja pika perioodi vältel, kuus kuud. Ühekordne konflikt ei ole töökiusamine.

Üksikisikule toob töökiusamine kaasa vaimse ja füüsilise tervise halvenemisega. See väljendub töömotivatsiooni alanemises, tööviljakuse languses ja sagenenud töölt puudumises. Tööandja jaoks tähendab see aga personali voolavust ning kulu uute töötajate väljaõppele. Ühiskonnas laiemalt toob see aga kaasa suuremad tervishoiukulud, enneaegse pensionile jäämise ning tööturult välja langemise.

Üleminekuperioodi järgsetes riikides, mis on üle läinud keskselt plaanimajanduselt turumajandusele töökiusamist vähe uuritud.

Töökiusamise ulatus ning põhjused on neis riikides veel ebaselged ning ühiskonnas ei ole algatatud vastavaid debatte, märgib Merle Tambur oma doktoritöös. Eestiski on seni puudunud ülevaade töökiusamise ulatusest ja põhjustest ning just nende väljaselgitamine oli Merle Tamburi väitekirja üks eesmärk.

Töö tulemustest selgub, et töökiusamine on Eesti organisatsioonides väga tõsine probleem.

Vastavalt rahvusvahelisele töökiusamise mõõtmiskriteeriumile, mille kohaselt esineb negatiivseid tegevusi üks kord nädalas vähemalt kuue kuu vältel, kannatab ligi neljandik vastanutest töökiusamise all.

Samas enesehinnangu alusel raporteeris üks protsent vastanutest, et on kiusamise ohver. See läheb vastuollu andmetega, et neljandik vastanutest kannatab töökiusamise all. Tambur toob välja, et tulemuste lahknevus viitab ühelt poolt soovimatusele tunnistada ohvri staatust. Teiselt poolt näitavad tulemused negatiivsete tegevuste olemasolu Eesti organisatsioonides, mida väga sageli ei peeta töökiusamiseks.

Töökiusamine sõltub Eesti organisatsioonides indiviidi tasandil vanusest ja perekonnaseisust ning organisatsiooni tasandil tegevusvaldkonnast ja organisatsiooni suurusest.

Võrreldes Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidega ei ole võimalik Eestis selgelt eristuvaid töökiusamise riskigruppe esile tuua ja töökiusamine puudutab laiemat hulka töötajaid. Seega, ennetus peaks olema üleminekujärgsetes riikides organiseeritud üldisemalt ja suunatud töötajatele organisatsiooni kõikidel tasanditel.

Töökiusamise üheks peamiseks põhjuseks on negatiivset käitumist salliv organisatsioonikultuur.

Tugeva ülesande ja suhete orientatsiooniga organisatsioonikultuuril on positiivne mõju töötajate käitumisele, mis aitab toime tulla töökiusamise põhjustega.

Töökiusamine on tugevamini seotud organisatsioonikultuuri ülesande orientatsiooniga ehk lihtsalt öeldes on negatiivne käitumine on pigem seotud organisatsiooni ülesannetega ja eesmärkidega ning muudatuste juhtimisega kui ühtekuuluvustunde ja omavaheliste suhetega.

Seda võisid mõjutada nii üleminekujärgse riigis läbiviidud mitmed ümberstruktureerimised kui ka hiljutine majanduskriis, mille tulemusena rõhutati tugevalt efektiivsust ja rentaablust organisatsiooni eesmärkides ning inimlik mõõde on jäänud tahaplaanile. Tambur toob väitekirjas esile, et sellises olukorras on kõige tõhusam viis töökiusamisega toimetulekuks saavutada töötajate toetus ettevõtte eesmärkidele ja juhtkonna otsustele. Töötajate omavaheline hea läbisaamine ei välista veel töökiusamist.

Uuring kinnitab, et uuel juhtide põlvkonnal, kel on kuni kümme aastat juhikogemust, on kõrgem teadlikkus töökiusamisest ja selle kahjulikust mõjust töötaja tervisele võrreldes vanema põlvkonna juhtidega ehk neil, kel juhikogemust üle kümne aasta. Doktoritööst selgub, et juhtidel on üldine valmidus tegeleda töökiusamise ennetusega ning nad on teadlikud oma rollist töökiusamise takistamisel.

Kokkuvõtlikult järeldab Merle Tambur, et töökiusamise ennetus peab hõlmama nii indiviidi, organisatsiooni kui ühiskonna tasandit, et tulemuslikult vähendada töökiusamist. Kuna ümbritseval keskkonnal on oluline mõju indiviidi käitumisele, siis pikaajalise riikliku ennetuspoliitika planeerimine ja rakendamine peaks üleminekuperioodi järgses riigis olema töökiusamise ennetuse prioriteet.

Merle Tamburi doktoritööd „Töökiusamine Eesti organisatsioonides: levik ja põhjused“ juhendas professor Maaja Vadi.