"Paljudes maailma piirkondades on aastaaegade vaheldumisega kaasnevad muutused väga dramaatilised. Nende toel on inimestel lihtne uskuda, et meid ümbritsev võib muuta ka meid ennast. Tõepoolest, inimeste tuju võibki talvel kohati kehvem olla, kuid see ei võrdu automaatselt depressiooniga," sõnas Steven LoBello, Auburni ülikooli psühholoogiaprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus. Teisisõnu, kuigi hüpotees pole n-ö laest võetud ja võib tunduda vaistlikult loogilisena, tuleb üritada sedagi ümber lükata.

2016. aasta alguses analüüsis LoBello kolleegidega kümme aastat varem USA erinevas paigus elavat 34 000 ameeriklast haaranud küsitluse käigus kogutud andmeid. Muu hulgas hõlmas uuring depressiooni puudutavaid küsimusi. "Meie eesmärgiks polnud toona sesoonse depressiooni diagnoosi kahtluse alla seadmine. Tahtsime lihtsalt teada, kui palju talvekuud inimesi selles suhtes mõjutavad," meenutas LoBello. Tulemuseks oli suurim omalaadne uuring, mis sel teemal seni tehtud.

Tulemustest selgus, et depressiooni esinemissageduse ja inimese elukoha vahel polnud mingit seost – isegi kõrvutades Floridas ja Alaskal elavaid inimesi. Analoogselt ei leitud otsest seost depressioonitesti tulemuse ja päeva pikkuse vahel. Aastaajast sõltuvaid kõikumisi ei nähtud ka juhul, kui teadlased uurisid ainult küsitluse alguses depressiooni põdenud inimesi.

Samal ajal koorusid uuringust välja juba varem tehtud, kuid kindlamatel alustel seisvad tähelepanekud. Näiteks esines depressiooni sagedamini naiste ja töötute hulgas. See vähendab võimalust, et küsitlust läbi viies ei tehtud suuremaid metoodilisi vigu.

Oma alles ilmuvas ja 2016. aasta uurimusele sarnanevas töös leidis LoBello, et epidemioloogiliste andmete alusel pole omavahel seotud ka aastaaegade vaheldumine ja depressiooni leebemate vormide esinemissagedus.

Probleemid küsimustikega
LoBello tulemustega on kooskõlas 2008. aastal avaldatud 8000 inimest haaranud uuringuga. Tromso ülikooli psühhiaatriaprofessor Vidje Hansen leidis toona, et Norra põhjaosas asuva Tromso linna elanike seas polnud depressiooni esinemissagedus kõrgem kui ülejäänud riigis. "Me peaksime olema oma kaks kuud kestva ööga musternäide, kus selle mõju avalduda võiks, kuid me ei näe sesoonsest depressioonist mingit jälge," sõnas Hansen.

Samuti viitas ta, et veel kümnekonna aasta eest kasutatud küsimustik (SPAQ) ei võimalda seostada depressiooni aastaaegade vaheldumisega kuigi hästi. Kuigi see on äärmiselt detailne, võib pidada selles leiduvaid küsimusi suunavaks. Osalistel palutakse meenutada, millisel nädalal nende kehakaal tõenäolisemalt tõuseb või langeb ning millal nad vähem või rohkem magavad. Seda tagantjärele tehes saavad hinnangut mõjutada tugevalt inimeste ootused.

Mõlemad LoBello tööd põhinevad aga standardsetel depressiooni diagnoosimiseks kasutatavatel küsimustel. Viimase 52 nädala meenutamise asemel tuli uuringus mõelda vaid viimase kahe nädala peale.

Valgusega depressiooni vastu?
Vaimsete häirete diagnoosimiseks kasutatavate käsiraamatute nagu DSM'i ja ICD-10 alusel saab lisada depressiooni diagnoosile märkuse "esineb sesoonse mustrina", kui episoodid esinevad arsti või psühholoogi tähelepaneku kohaselt ühel aastaajal. See mõjutab kohati määratavat ravi. Depressiooni tekkepõhjusena valguse nappuse nägemisel võib tunduda valgusteraapia määramine loogilise valikuna.

Valgusteraapia tõhususe määramine ei ole aga sirgjooneline. Inimestele ei saa öelda, et nad kümblevad parasjagu intensiivses valgusvoos, kui nad seda tegelikult ei tee. Nii pole kindel, millist rolli mängib teraapia juures platseeboefekt. Inimeste enesetunne saab paraneda pelgalt seeläbi, et nendega midagi tehakse.

"Samal ajal on USA-s tehtud uuringuid, mille kohaselt aitab sesoonse depressiooni vastu kognitiivkäitumuslik teraapia isegi paremini. See muudab algse hüpoteesi paikapidavuse küsitavaks. Kui põhiprobleemiks on valguse puudumine, miks kognitiivkäitumuslik teraapia paremini töötab?" küsis LoBello retooriliselt.

Sesoonse depressiooni vastu aitavad muu hulgas ka ravimid ja psühhoteraapia. Lühidalt kõik, mida kasutatakse ka selle teiste vormide sümptomite leevendamiseks. Kui aga inimestel hakkab parem hoolimata sellest, mis diagnoos neile täpselt pannakse ja mida nende ravimiseks kasutatakse, siis miks peaks üritama neid veenda, et nende haigus ei pruugigi olla tingitud aastaaegade vaheldumisest?

Avatud meel
"Ilmselt ei taha meist keegi, et teine depressiooni all kannataks. Kuid peame olema avatud uutele ideedele ja võimalusele, et meie eelnevad seisukohad ei pruugi paika pidada. See omakorda on tõhusama ravi leidmise eelduseks," sõnas professor. Näiteks võib osutuda, et sesoonse depressiooni näol on tegu tujuhäirega, millel pole depressiooniga kuigi peale mõne sümptomi depressiooniga kuigi palju ühist.

Teatava paralleeli saab LoBello sõnul tuua 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate algusega. Toona usuti laialdaselt, et maohaavandeid põhjustab stress. Hoolikamalt tehtud uuringute toel seostati need aga hoopis bakteritega.

"Ma ei taha öelda, et peaksime sesoonse depressiooni sellisel kujul kohe käsiraamatutest välja viskama ja selle taga olevast ideest loobuma. Selleks läheb vaja täiendavaid suuremahulisi meist sõltumatult tehtud uuringuid, kuid peaksime selleks valmis olema," sõnas LoBello.

Liiatigi leiti aastatuhande vahetusel kõiki selleks ajaks avaldatud töid hõlmanud ülevaates, et see näib olevat suhteliselt laialt levinud tujuhäire.