Ajakiri kirjutab, et üks Hiina kõige mõjukamaid ülikoole plaanib teadustööde hindamisel ajaleheartiklitele ja sotsiaalmeedia postitustele samaväärse kaalu andmist kui eelretsenseeritud teadusajakirjadele. Eelduseks on, et populaarteaduslikud artiklid oleksid uurija enda kirjutatud ja vähemalt 1000-sõnalised, avaldatud mõnes suurimas meediaväljaandes ja sotsiaalmeedias laia levikuga.

Uudne poliitika on tekitanud Hiina akadeemikute seas tulise debati. Pooldajad ütlevad, et see julgustaks teadlasi avalikkusega suhtlema, kuid paljud on mures, et selline lähenemine võib anda eelise neile, kes soetud parteiliiniga, kelle kontrolli all on Hiinas rangelt tsenseeritud meedia ja sotsiaalmeedia.

Kriitikud ütlevad veel ka seda, et sellises süsteemis võib olla teadustöö mõju manipuleeritud. Näiteks võib teadustöö mõjukust näiliselt suurendada kunstlikult tekitatud vaatamistega.

Zhejiang ülikool Hangzhou linnas teatas muudatusest teadustööde hindamisel septembri keskel ja ütles, et peamiselt rakendatakse seda humanitaar- ja sotsiaalteaduste puhul. Kuid teadlaste hinnangul mõjutab uus lähenemine ilmselt ka reaalteadusi, andes poliitiliselt meelestatud teadlastele eelise töölevõtmisel ja edutamisel.

Eestis on teaduse headuse mõõtmise metodoloogia ehk bibliomeetria suurim spetsialist Jüri Allik. Allik ütles ERR Novaatorile, et tema arvates on mõte võrdsustada ajaleheartiklid ja sotsiaalmeedia postitused teadusartiklitega hästi halb idee, mis kokkuvõttes teeb kahju Hiina või ükskõik millise teise riigi teadusele.

Ta kirjutab: “Eestis kulus ikka päris mitu aastat, et kõigile ennast teadlaseks pidavale inimesele, kes oma uurimuste jaoks riigilt raha küsivad, selgeks teha, et Postimehe nekroloog varalahkunud kolleegi surma puhul, ei ole võrreldav olulise artikliga ajakirjades Nature või Science."

Alliku hinnangul on viimasel kümnel aastal Eesti teadus olnud väga edukas.

“Meie tööde mõjukuselt – keskmine viidete arv avaldatud artikli kohta – oleme ammu ees Hispaaniast, Ungarist ja Jaapanist. Me oleme jõudnud samale tasemele Norra, Prantsusmaa ja Itaaliaga. Kõigist meie avaldatud töödest jõuab 2,4 protsenti artikleid viidatavuse ülemise 1 protsendi tippu. Näiteks Soomel on see protsent 1,8.

Arvestades seda, kui vähe on meil aktiivselt publitseerivaid teadlasi, siis 60 inimest, kes on mingis valdkonnas jõudnud ühe protsendi enim viidatud uurijate tippseltskonda, on lausa erakordne saavutus.

Teaduse krooniline alarahastus paneb need maailma teaduses väljapaistvad saavutused niigi väga suure surve alla.”

Küsimusele, kas Eesti võiks kaaluda teadustööde hindamisel teadlaste sõnavõttude arvestamist traditsioonilises meedias ja sotsiaalmeedias, vastas Allik retoorilise küsimusega:

“Milleks on tarvis hästi toimivat süsteemi solkida ajaleheartiklite ja sotsiaalmeedia postitustega? Ma arvan, et meie edu üheks põhjuseks on just see, et meie uurijad ei ole kunagi pidanud ajaleheartikleid teaduseks.”

Tartu ülikooli psühholoogia instituudi juhatajana töötav akadeemik Allik rääkis teaduse hindamisest põhjalikumalt ka tänavu suvel kultuurilehes Sirp.