Tehnikaülikooli majandus- ja meditsiiniteadlaste eestvedamisel on valminud uurimus teadus- ja arendustöötajate (T&A) töökorraldusest.

Uuriti 153 loovtöötajat: insenere, teadlasi, toote- ja IT-arendajaid. Esindatud oli 11 tööandjat: era- ja avaliku sektori T&A asutused/ettevõtted, pangad, tehnoloogia- ja IT-ettevõtted.

Küllap on paljud tundnud nii iseenda kui ka teiste puhul ära n-ö lõokese või öökulli tüüpe, samuti on olemas ka ilma kindla hommikuse-õhtuse tüübita inimesi.

Õigeks ajaks tööle jõudmine on varastele ärkajatele imelihtne, kuid paras katsumus n-ö öökullidele, kes eelistavad hiljem magama minna ja seega hiljem ärgata. Tavapärane üheksast viieni töögraafik ei pruugi kõigile töötajatele sobida.

Eesti teadus- ja arendustöötajate seas tehtud uuringu üks eesmärk oli tuvastada, millised on töötajate töötulemuste, töökorralduse, unerežiimi ja une häirituse vahelised seosed.

„Avastasime, et võrreldes teistega on õhtust tüüpi töötajate ehk n-ö öökullide unerütm traditsioonilisest töökorraldusest oluliselt enam häiritud. Põhjuseid ei pea otsima kaugelt – tavapärane tööpäeva ajastus sobib ilmselgelt paremini hommikustele, mitte õhtustele tüüpidele,” selgitas rahvusvahelise uurimisrühma juht, TTÜ majandusteaduskonna professor Aaro Hazak. 

Samas on töö tunnetatav tulemuslikkus kõrgem just n-ö hommikuste ja õhtuste tüüpide puhul. „Tüübitute“ töö tulemuslikkust häirivad näiteks olmekommunikatsioon, müra ja muud tavapärasel tööajal töötamisega kaasnevad segavad tegurid.

Uudse avastusena selgus uuringust, et lisaks juba teada soolisele ja vanuselisele palgalõhele eksisteerib ka hommikuse-õhtuse tüübi põhine palgalõhe.

Õhtused tüübid saavad kõrget palka väiksema tõenäolisusega kui teised. Viimase aja rahvusvahelised uuringud on tuvastanud seoseid inimeste unerütmi ja geneetiliste tegurite vahel.

Unerütm on inimese poolt raskesti muudetav ning seetõttu ei erine õhtune-hommikune palgalõhe oma olemuselt soolise või vanuselise palgalõhe probleemidest. Lisaks peab arvestama, et vähemasti osaliselt geneetilisest taustast tulenev unerütm ei tohi olla tegur, mis mõjutab inimese võimalusi töötada talle sobival kellaajal.

Paindliku tööaja võimaldamine on seetõttu väga oluline.

Lisaks selgus, et tavapärasest 7–8 tunnist vähem magavad inimesed eelistavad suurema tõenäosusega 6–7 päevast töönädalat – arvatavasti võimaldaks see neile sobivamat une- ja tööaja jaotust. Normaalsete unetundidega inimesed aga eelistavad teistest suurema tõenäosusega tavapärast viiepäevast töönädalat.

Uuringust ilmneb, et loovtöötajad, kellele on antud võimalus töötada paindliku tööajaga, on päeval vähem unised. Samuti tunnetasid nad ise vähemal määral, et töö häirib nende und, võrreldes töötajatega, kellel paindlikkus töötegemise ajas ja kohas puudub.

„Seega võib paindlik tööaeg ja kaugtöö olla vähemasti loovate teadus- ja arendustöötajate puhul märkimisväärseks abiks päevase unisuse probleemide leevendamisel ning samas töö tulemuslikkuse tõstmisel, võimaldades arvestada hommikust ja õhtust tüüpi töötajate erisustega,“ kinnitas professor Hazak.

TTÜ teadlaste juhitud rahvusvaheline töörühm on uurinud alates 2015. aastast teadus- ja arendustöötajate töö kvaliteedi mõjutajaid. Vaatluse all olid eelkõige paindliku tööaja ja -koha, töö tulemuslikkuse ning töötaja ajakasutuse, unisuse, väsimuse ja õnnelikkuse vahelised seosed.

TTÜ teadlased tutvustavad oma uurimisprojekti seminaril 11. septembril.

Seminari saab jälgida otseülekandena koos Live Chatiga.