Üha suurem osa tööst tehakse tänapäeval kodudest. Seda võimaldab töö infopõhine loomus ja kõikjale ulatuv andmeside. Seekord ei käi jutt sellest tööst, mida tehakse kodudes veel tööpäeva otsa, sealhulgas nädalavahetustel. Kuigi ka sellel teemal on siin oma roll. Vaatame järgnevalt tööajal kodudest tehtavat nn kaugtööd ja selle mõju kodude sisustamisele ning võimalikust mõjust linnapildile.

Pea igast kodust leiab köögi ja magamistoa ning paljudel juhtudel ajaveetmiseks ja külaliste vastuvõtmiseks elutoa, vahest lastele oma toa jne. Ja siis oli veel üks püha ruum. Seda lisaks WC-le. Tõenäoliselt leiab nii mõnestki kodust töökabineti. Vanasti oli see enamasti isa kasutuses, mis tulenes tema kesksest rollist pere majandamisel. Sellest omakorda sündis austus tema töö vastu, sealhulgas eraldi töötoa näol.

Viimase mõne põlvkonna jooksul on töise kabineti kasutajaskond demokratiseerunud või on taoline kabinet muudetud tavalisemaks ruumiks. Seoses kaugtöö tava kujunemisega hakati taaskord otsima kodudest töötsooni ja kabinette tabas renessanss. Oli ju vaja tuba lauaga, kuhu paigutada kuvar ning enamasti suure kerega surisev arvuti, printer, mõnikord faksiaparaat jmt.

Kabineti väärtus kasvas kuni traadita internetiside ja sülearvutite saabumiseni. Seejärel avastasid kodused töötajad end tihti hommikul veel voodis meile saatmas. Töö jätkus köögis hommikueine kõrval, et siirduda siis diivanile, taustal mängimas televiisor. Kabinet hakkas tunduma ahistava ja piirava paigana. Tasahilju kadusid kodude müügikuulutustest ülestähendused eraldi töö kabinetist kui töö väärtust tõstvast tegurist.

Rohkem eelistatakse intellektuaalse töö tegijatele tööhoo või inspiratsioonihetkel maandumiseks kohti võimaldavaid vaba planeeringuga keskkondi. Muutuse varjatumaks tahuks on töötamise muutumine nomaadi rännakuks. Esialgu suhteliselt väikeses koduseintega piiratud maailmas.

Sarnast tendentsi võib märgata kaasaegsete töökohtade arhitektuursetes ja sisekujunduse lahendustes. Uutest kontoritest leiab arvukalt eripalgelisi rohkem või vähem eraldatud tegevustsoone ja nurgataguseid koos rändrahvaks vormunud töötajatega.

Asugu töötaja kodus või modernses kontoris, ammutades töise tulemuslikkuse vankri ette liikumise ja keskkonna küllust, teda hoiab siiski kinni veel üks nähtamatu jõud. Vahest kaasaegses töös isegi kõige olulisem vägi. Uutes kodudes ja töökohtades on enneolematult oluliseks muutumas elektripistikud. Seda mitte ühe koha peal puntras pikendusjuhtmena, vaid üle kogu territooriumi hajutatult.

Töö ilma arvuti helendava ekraani ja sisselülitatud telefonita tundub pea võimatu isegi, kui hetke töö sisu seostub millegi oma peaga välja mõtlemises. Üha enam paistab, et ilma garanteeritud pideva ühenduse tundeta ei saa peaga tööle keskenduda. Kogunevad märgid viitavad, et telefoni või arvuti alla poole langenud aku laetuse taseme juures hakkavad mõttetööd segama pähe tungivad küsimused voolupistiku asukohast. Telefonidest suuremate akuplokkide kohtamine erinevates olukordades jutustab inimeste ühendusvajadusega seonduvast ängist.

Räägitakse, et hästi koolitatud salaagendid registreerisid uude kohta sisenedes, kes kus istub, mida teeb ja kus asuvad väljapääsud. Kaasaegne inimene vaatab uude keskkonda sattudes üha sagedamini, kus asuvad toitepistikud. Tõenäoliselt süveneb see probleem koos kantavate seadmete arvukuse kasvuga.

Kuid seal, kus on probleem, sünnib varem või hiljem ka mõni lahendus. Tasahilju üha liikuvama stiiliga töötajate seadmete elektriga varustamise kimbatust püütakse lahendada traadivaba laadimistehnoloogiaga. Lisaks suhteliselt lühikese distantsiga ja peamiselt mugavusele apelleerivate lahenduste kõrval arenevad ka mitmete meetrite kauguselt seadmeid laadivad tehnoloogiad. Sellise võib asetada kodus või tööl riiulisse ja unustada seinapistikud.

USA-s sai föderaalametilt äsja esimese litsentsi taolise tehnoloogia ja teenuse pakkuja. Teenus võimaldab seadmeid valikuliselt laadida. See tähendab, et alus tasulise teenuse arendamiseks on olemas See vähesena tunduv uuendus omab tõsist mõjujõudu latentse nomaaditungi vabastamiseks, et liikuda tubasest keskkonnast linnatänavatele. Edaspidi saab iga valgustusposti all mõned minutid elektriväljas kümmeldes kõrvaklapid, telefonid, tahvlid, arvutid, aktiivsusmonitorid jmt energiaga varustada.

Ärge heituge, kui sama posti kasutavad ka koerad! Otse vastupidi, olge rõõmsad, sest juba käivad tänavavalgustuseks koerte pabulatest elektrit tootmise katsetused. Ja inimkond on teel kohtumaks taaskord loodusega.