Välishindajateks oli 22 tunnustatud väliseksperti, kes pärit erinevatest Euroopa riikide ülikoolidest – esindatud olid Rootsi, Suurbritannia, Leedu, Hollandi, Saksamaa, Prantsusmaa, Taani ja Soome teadlased.

Korralise välishindamise positiivne tulemus kehtib seitse aastat. Negatiivse tulemuse saanud asutustel on võimalik kahe vooru vahelisel ajal puudused parandada ja taotleda kordusevalveerimist, kuid sellega seonduvad kulud peab asutus kandma oma eelarvest.

Kuidas hindamine käis?

Hindamiskomisjon andis hinnangu iga hindamiskriteeriumi lõikes skaalal:
väga hea (very good),
hea (good),
rahuldav (satisfactory),
mitterahuldav (unsatisfactory).

Komisjon pidi oma hinnangut põhjendama. Kriteeriumide lõikes antud hinnangute alusel kujundas komisjon koondhinnangu, milleks on ettepanek haridus-ja teadusministrile hinnata asutus vastavas valdkonnas negatiivselt või positiivselt. Kui vähemalt üks kriteeriumidest on hinnatud mitterahuldavaks, on hindamisettepanek negatiivne.

• Peamised hinnangud Eesti teaduse tervisele:
  Eesti teadus on rahvusvahelises võrdluses kõrgel tasemel – esitatud 38 taotlusest hinnati positiivselt 36. Võrdluseks: 2010. aasta voorus osales 29 asutust ja esitati 42 valdkondlikku taotlust, millest positiivse tulemuse sai 31.
• Eesti teadusasutusi iseloomustab laiaulatuslik siseriiklik ja rahvusvaheline koostöö. Siseriiklik koostöö on kohati lausa nii ulatuslik, et keeruline on eristada, millisele asutusele kuulub missugune osa teadustöö tulemusest ja selle mõjust. Sellest lähtuvalt tehti mõnedele asutustele ettepanekuid rohkem reguleerida omavahelisi formaalseid suhteid ja intellektuaalomandi kuuluvust.
• Eesti teadusasutuste infrastruktuur ja laborite varustatus on väga heal rahvusvahelisel tasemel. Mõnel juhul väljendasid välishindajad siiski muret selle potentsiaali ülalpidamisvõimaluste ja kasutusvõimekuse osas, juhul kui teadusrahastuses ei suurene stabiilne komponent.
• Oluline kitsaskoht Eesti teadussüsteemis on ebastabiilne rahastamine ja suur sõltuvus Euroopa Liidu tõukefondidest. Stabiilse iseloomuga baasrahastuse vähene osakaal teadustuludes ei võimalda pikaajalist planeerimist, mis on teadustöö tulemuslikkuse saavutamisel ülioluline.
• Jätkusuutliku teadustegevuse tagamiseks on vajalik strateegiliste arengukavade korrigeerimine. Paljude asutuste puhul toodi välja vajadus viia sisse muudatusi erinevates strateegilistes juhtimisvaldkondades nagu personali-ja värbamispoliitika, akadeemiliste töötajate karjäärimudel, rahastuse planeerimine.
• Eestis on doktorantuuris õppimise aeg liiga pikk. Ekspertide hinnangul on doktorantuuri lõpetamiseks seatud tulemuslikkuse (üldreegilina kolm avaldatud artiklit) nõue liiga range ja doktorantide stipendiumid liiga väikesed, mis ei võimalda pühenduda ainult õpingutele, langetades seeläbi lõpetamiste määra ja pikendades õpingute kestvust.