Missuguste mõtete ja ootustega võtsite vabade kunstide professori ametikoha vastu?

Arvan, et vabade kunstide professuur on Tartu ülikoolis üks erakordselt õnnestunud idee. Kui mõtlen oma õpingute peale, siis mina jõudsin nelja vabade kunstide professori loengutesse: need olid Hando Runnel, Madis Kõiv, Jaan Kaplinski ja Jüri Arrak. Eriti innustavad loengud olid Jüri Arrakul, kes ei kasutanud minu mäletamist mööda üldse märkmeid – ta tuligi, kaks kätt taskus, ning rääkis erakordse põnevusega mingisuguseid imelikke seiku oma elust. Need lood sidus ta käigu pealt suuremate üldistuste või teooriatega.

Mulle on alati meeldinud loengud, kus inimene oskab oma isiklikku elu ja suuremat teooriat kokku siduda. See vahest oligi üks mõte, mis mind kannustas, kui hakkasin oma loenguid ette valmistama. Tahtsin ühitada teoreetilist mõtet ja oma isiklikku kogemust, mida on teinekord isegi raske sõnadesse panna. Mulle meeldib, et vabade kunstide professuur annab vabad käed luua üks ebatavaline loengukursus, ja usun, et see inspireerib ka tudengeid.

Kas ja kui palju tuli ettevalmistatud osa käigu pealt muuta?

Eks see sõltub üpris palju kuulajaskonna suurusest. Sügisesed loengud olid üpris suured, 130–140 inimest, ja ma sain kohe aru, et kõikidest asjadest ei saa nii suure kuulajaskonna ees lihtsalt rääkida. Kevadsemestril on meil aga väike rühm, 25 inimest, ja paljud asjad, mis jäid sügisesest loengukursusest välja, oleme nüüd ette võtnud.

Teatud asju ongi targem arutada väikeses rühmas. Näiteks äsja meelitasin ühte loengusse kaks sünesteeti, kelle peas ongi maailm täiesti tagurpidi pööratud. Nad jagasid oma kogemusi, mis olid mõnes mõttes täiesti pöörased. Olen kasutanud võrdpilti, et sünesteesia on justkui kuues meel – selline kaasasündinud omapära mõjutab tugevasti inimese elu. See sunnib inimest alateadlikult tegema elus hoopis teistsuguseid valikuid ning just see ongi erakordselt põnev ja inspireeriv. Aga sellised arutelud saavad olla pigem usalduslikud jutuajamised ja seetõttu ei saa neid suure kuulajaskonnaga teha.

Kuidas tulla toime nii suure hulga kuulajatega, nagu seda on ligi 150 inimest?

Kuigi see sõltub kindlasti üsna palju teemast, siis pean tunnistama, et mulle meeldib pidada nii suuri kui ka väikeseid loenguid ja ka neljasilmavestlusi. Sügissemestril suure kuulajaskonna puhul meeldis mulle see, et seal olid koos tudengid ja linnarahvas – tekkis selline huvitav põlvkondadevaheline dialoog. Ma ei osanud oodata, et ka nooremas põlvkonnas on sellised vanad läänemeresoomelised elemendid nagu korilus ja metsas hulkumine üllatavalt elujõulised ja need inspireerivad inimesi. Vanem põlvkond jällegi armastas teinekord pärast loengu lõppu suure saladuskatte all rääkida igasuguseid pööraseid vandenõuteooriaid sellest, kuidas maailmas asjad tegelikult on, olles ise viisakalt enne ikka minu loengu ka ära kuulanud.

Mis teid ennast selle kursuse juures kõige rohkem inspireeris?

Kindlasti üliõpilased! Sügissemestri lõpul kirjutasid tudengid essee paigavaimust ja mõne kindla paiga mõjust inimese elule. Nende esseede lugemine oli minu jaoks väga suur elamus. Tajusin väga selgelt mustrit, mis hakkab mujalt maailmast juba ära kaduma: kuidas üks maa- või suvekodu mõjutab kogu inimese edasist elu. See mõju võib avalduda nii heas kui ka halvas mõttes, sellest võib saada tammsaarelik painaja, näiteks kui vanad inimesed siit ilmast lahkuvad ja noorem põlvkond on sunnitud linnas elama. Seesama vähemasti 150 aastat vana motiiv ei ole eesti ühiskonnast kuhugi kadunud ja laastab endiselt paljude inimeste hinge.

Muidugi oli palju rohkem positiivseid näiteid, mille võiks kokku võtta nii, et eestlased on loomu poolest väga paigatundlikud ja kui neil õnnestub see siduda loominguga kõige laiemas tähenduses, on see minu meelest osa eestlase õnne valemist. Mulle näib, et mida aeg edasi, seda olulisemaks saab tegelikult paigavaim või teatud maastikust sündinud lugu. Eks see ole omamoodi soov kuidagiviisi tasakaalustada üha enam üleilmastuvat maailma. Kui vaatame muud maailma, siis enamik inimesi on niikuinii linnainimesed ja palju on neid, kes käivad tihti reisimas või matkamas, aga see, et olla suvel kusagil maakodus, lugeda raamatut ning käia seenel ja marjul, on hoopis teistsugune, tegelikult väga luksuslik elu, mis on suurele osale maailmast kättesaamatu. Kui mul õnnestus seda mõtteviisi tudengite seas väärtustada, siis on hästi.

Mulle tundub, et maailmast hakkab tasapisi ära kaduma üks väga oluline tunne – see on kodutunne. Sellest on saanud omamoodi haruldane väärtus. Maailm ei ole enam kuigi kodune paik, see muutub üha võõramaks. Siin avanebki Eesti lihvimata teemant: meil on keskmisest rohkem võimalusi leida oma paik, see kodustada ja luua endale vähehaaval väike paradiis. Isegi kui see unistus kunagi päriselt ei täitu, on see ikkagi üks väga ilus unistus, millest ei tohiks ealeski loobuda.

Seega püüdsite loengutega anda edasi paiga- ja loodustunnetuse eripära, selle mõju inimesele?

Jah, sügisese loengukursuse teema oli "Mõtterännak eestlase elutundest" ja kevadsemestri teema pealkirjastasin kui "Praktiline mütogeograafia". Sel oli kaks mõtet. Ühelt poolt olen veendunud, et eestlase loodustunnetus ja paigataju ongi väga raskesti sõnastatav. Seda katab selline hämar saladuseloor. Me saame kõik sellest vaistlikult aru, aga sellest on raske rääkida. Üleüldse on raske rääkida Eesti kultuuri iseloomulikest joontest, eriti selle vanemast, läänemeresoomelisest kihist.

Näiteks metsaskäimine on minu meelest siinmail täiesti eraldi kultuuri- või kunstivorm. Aga kuna me oleme kõik saanud euroopaliku hariduse, siis me ei jaga oma mõtetes maailma nii, et kirjanduse, kunsti ja muusika kõrval on kunstivorm ka metsas- või saunaskäimine. Me jagame maailma niiviisi, nagu seda tegid antiikfilosoofid. Sellest sõelast pudenevad paljud meie jaoks olulised asjad lihtsalt läbi ja me ei oska neist rääkida ega neid väärtustada. Teiste sõnadega, me ei tähtsusta oma kultuuri piisavalt. See oli ka üks loengukursuse mõte: leida üles need ühiselt jagatud sõnastamatud asjad, millest maailm tegelikult koos seisab.

Kui hästi said tudengid selle keerulise eripära sõnastamisega hakkama?

Üliõpilaste mõtted olid üllatavalt head. Kavatsen kõik need esseed anda Eesti rahvaluule arhiivi, see on väga omanäoline ühe ajastu läbilõige inimeste paigatunnetusest. Seda on huvitav lugeda juba praegu, kuid 50 või 100 aasta pärast on see kindlasti veel palju huvitavam. Peale selle on nendes esseedes palju pärimuslikku ainest. Tihti on nii, et mõni mets on inimest palju mõjutanud, aga paljud tudengid kirjutasid oma esseedes ka sellest, kuidas neid on mõjutanud jõed, järved ja meri. Vetevaimu painest ei ole me kuidagi lahti saanud – nagu ka metsavaimu painest. Paljudest esseedest joonistus välja üks tüüpiline tegelane: selline poolmütoloogiline vanaema või vanaisa, kes on olnud vana maailma hoidja ning kellega inimesed peavad sageli oma mõtetes kahekõnet, kui on tarvis mingeid asju enda jaoks selgeks mõelda.

Üllatas ka see, et paljud noored näevad oma tulevikku Eestiga seotuna. Minu meelest veel üks põlvkond tagasi oli see pigem äärmuslik mõtteviis, kõik tahtsid ikka kiiresti siit ära minna. Siin on toimunud selgesti tajutav muutus.

Ütlesite möödunud sügisel ühes intervjuus, et tahaksite loengusarja jooksul ehitada teadvuse kiirendi. Kuidas on selle ehitamine läinud?

Töötame praegu prototüübi kallal (naerab). Arvan, et inimene näeb parimatel hetkedel oma vaimusilmas seda teadvuse kiirendit. Meid eestlastena ühendab üks kummaline asi. Me armastame looduses käia sageli mitte sellepärast, et kogeda tavapäraseid looduselamusi, vaid tegelikult õngitseme hetki, kus meie looduskogemus läheb justkui lappama – ma ei oskagi seda teistmoodi sõnadesse panna.

See on kummaline hetk, kus inimeses ja tema maailmatajus muutub midagi. Kõik need, keda on kunagi inspireerinud Uku Masing, mõistavad poolelt sõnalt, millest on jutt. Tema elu mõjutasid väga palju sellised kogemused, vaimsed rännakud Tartu ja Taevaskoja vahel. Ses mõttes on Masing müütilise eestlase võrdkuju, kelle tarkus on olemuslikult sõnastamatu. Ta osutab kogu aeg millelegi, aga millele – seda me täpselt ei tea. Elus on paiku ja hetki, kus inimene juhtub kokku suure tarkusega, tema enda elust saabki teadvuse kiirendi. Ma usun tarkuse mütogeograafilisse olemusse tegelikult palju rohkem kui sellesse, et suudaksin loengus inimestele midagi väga tarka öelda. Paigavaim on alati vanem ja targem kui inimene.

Kas ja mis üllatas teid selle loengukursuse jooksul?

Mulle näib, et ülikoolis on praegu tudengitel vajaka isiklikust kontaktist õppejõuga. Keegi ju tegelikult ei taha, et ülikool oleks anonüümne, aga tänane õppeviis on ikkagi vähehaaval selliseks muutunud. Tuleks leida võimalusi, et pühendada rohkem isiklikku aega üliõpilastele, see on väga tänuväärne. Iga selline arutelu on omamoodi arenguvestlus ka õppejõu jaoks.

Samuti üllatas heas mõttes see, et nägin nendes esseedes paari-kolme inimest, kes on oma mõtteviisilt väljakujunenud kirjanikud. Erakordselt huvitava mõtlemisega noored, keda üritasin omalt poolt julgustada, et nad oma andega tõsisemalt tegeleksid. See tõdemus, et tänapäeva inimesed ei oska kirjutada – mina seda küll kuidagi öelda ei saa. Võib-olla mängib siin teatud rolli ka see, et kursusele tulid inimesed, kellel on niikuinii juba sügavam huvi kirjanduse vastu.

Ütlesite esimeses loengus, et olete justkui muusadest ümbritsetud, viidates sellele, et paljud inimesed istusid teie silmade kõrgusest kõrgemal. Kas kohtasite mõnda muusat?

(Naerab.) Enne seda, kui mind kutsuti vabade kunstide professoriks, olin oma raamatute tuules pidanud juba sadakond erinevat loengut Eesti eri paikades: külaseltsides, raamatukogudes, koolides, erinevates mõttekodades ja konverentsidel. Põhiliselt on minu kuulajad olnud ikka vanem põlvkond. Arvan, et raamatuid tulebki kirjutada neile, keda sa väga hästi tunned. Kuna mina kasvasin maal, lasteaias ei käinud ning mind kasvatasid vanaema ja vanaisa, siis maal elav vana inimene ongi selline tegelaskuju, keda ma tunnen läbi ja lõhki. Ma tean, kuidas ta mõtleb, milline on tema maailm. Seetõttu on ka üsna loogiline, et olen oma loengutes saanud eriti hästi jutu peale just vanemate inimestega.

Minu jaoks oli omajagu väljakutse tulla rääkima üliõpilastele. Mõtlesin tegelikult, et keegi eriti ei tunne nende asjade vastu huvi, kuid nähes tervet auditooriumi täis noori inimesi, kes mõtlevad teatud mõttes samamoodi nagu minu pea 100-aastaseks elanud vanaema, vot see oli hetk, kus ma tajusin mingisugust müstilist kultuuri järjepidevust. Loogiliselt võttes ei tohiks selliseid inimesi enam olla, maailm on vahepeal sedavõrd muutunud. Kuid siis sa näed, et mingit loogikat ei ole. Taipad, et sinust eespool olid sellised inimesed, ning siis vaatad seljataha ja ka sinu järel tulevad samasugused inimesed. See annab julgust ja kinnitust, et ajad justkui õiget asja. Nii et selles mõttes võiksin ma tõesti öelda, et leidsin selle ajasilla kaudu oma muusa (naerab).

Mis te arvate, kuivõrd toetab tänane ülikool loomingulisust?

Seda ma tegelikult ju ei tea, sest selleks peaksin külastama kõikide erialade loenguid ja tegema siis mingisuguse üldistuse. Aga kui ma vaatan seda väikest seltskonda, kes on tulnud minu loengusarja kevadisele kursusele, siis seal on inimesi enam kui kümnelt erialalt ja igalt poolt tuleb andekaid inimesi.

Need vestlused ja seminarid, mis meil on olnud, on olnud äärmiselt põnevad. On põnev, kui näiteks mõni loodusteadusliku haridusega inimene võtab üles ühe mõtteotsa ja seda jätkab omakorda kunstiharidusega inimene jne. Sellised arutelud on palju väärtuslikumad. Minu arvates ongi see üks väga lihtne viis, kuidas loovust edendada – panna kokku erinevate huvide ja võimetega inimesed.

Ma pole kunagi väga uskunud sellesse, et on olemas mingisugune metoodika, mis teeks inimese loovamaks, kui nad oma sisimas on. Kirjutasin kunagi oma doktoritöö loovusteooriatest ning teinekord ma ikka vaatan, mida uut loovuse kohta kirjutatakse. Ega tegelikult ju polegi maailmas korraliku loovusteooriat, on hulk vähem või rohkem tõestatud hüpoteese.

See, mida loovuse kohta saab enam-vähem kindlat väita, kõlab üsna algeliselt: loovuse jaoks on kõige parem see, kui inimese loovust ei takistata. Enamik "mitteloovusega" seotud probleeme sigineb sellest, et inimesele loobitakse kaikaid kodaratesse, olgu siis koolis, töökohas või perekonnas. Ühiskond ei salli tihtipeale loovust, see ärritab kõrvalseisjaid, sest asjade teistmoodi tegemine tundub neile kuidagi ohtlik. Elu näitab enamasti seda, et inimestes on piisavalt palju kaasasündinud loovust, kuid see ei leia sageli endale väljundit.

Kõik vabast vaimust kantud seminarid ja mõttevahetused, pöörased küsimusepüstitused, näiteks kasvõi teadvuse kiirendi ehitamine – need inspireerivad loova vaimuga inimesi. Kõiki neid erinevaid võimalusi, mis seoksid kokku erinevaid ideid ja üksteisekaugeid valdkondi, tuleks ülikoolis väga hoida. Loodan, et vabade kunstide professuur aitab seda mõtteviisi väärtustada ja edasi kanda.

Intervjuu ilmus Tartu ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.