Valdur Mikita: inimesed peaksid leidma lapselikkuse võtme ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Keskkonnakuu raames linastuvat filmi ''Võidujooks väljasuremisega'' kommenteerinud semiootik Valdur Mikita nentis, et tänapäeval nähtava looduse laastamise taga laiuv loogika ei erine paarisaja aasta eest suures ahnuses toimunud ebapärlikarpide püügist. Maailmale annaks uut lootust lapselikkuse (taas)leidmine.

Rohelises mullis

Mõnes mõttes kui me võrdleme seda loodusolukorda, mis on suures maailmas Eestiga, siis esimene mõte, mis pähe tuleb, on muidugi see, et me tõesti veel siiamaani elame sellises suures rohelises mullis kõige paremas mõttes.

Eestis on loodust palju ja inimesi vähe. See, mis on Eestit päästnud ja tõenäoliselt päästab veel mõnikümmend aastat, on see, et meie ümber on ka selline suur roheline puhvervöönd. Aga kui mõelda selle peale, millises olukorras on Läänemeri, siis nagu ka sellest filmist välja tuleb, võibolla see maailmamere olukord kogu maailma loodust mõjutabki kõige rohkem.

Paralleel Titanicuga

Minul tekkis seda filmi vaadates võibolla tõesti selline Titanicu filmi tunne. Esiteks need kaadrid on väga mõjusad – sinine värv. Mulle meenub ka üks seik, mis selle Titanicu katastroofi põhjustas. See oli kummaline halb juhus, et vahimadrustele ei antud binokleid. Binoklikapi võti oli unustatud kellegi taskusse. seetõttu nad ei näinud seda jäämäge õigel ajal ja laev põrkaski sellega kokku. Mõnes mõttes on see samasugune metafoor looduse kohta ka.

Kui mõelda selle filmi ühe põhiteema peale, siis see on ikkagi maailmameri. Tõepoolest selle mere sisse on raskem näha. Kui me näeme, et võetakse maha üks põlispuu, kus on lendorava pesa, siis kõik saavad kindlasti aru, millega on tegemist, aga see, kuidas meri muutub happelisemaks, kuidas need protsessid mõjutavad kogu maakera, seda võibolla ongi tunnetuslikult raskem läbi hammustada. Seetõttu sellised Titanicu-tüüpi filmid on täna tõepoolest täna omal kohal.

Inimene kui katk?

Täiesti on võimalik kõrvutada näiteks vihmametsade raiumist ebapärlikarbi hävimisega. Me teame, et ka Toomas Nipernaadis on need pärlikarbi püüdmise legendid kenasti eesti kirjandusse püütud ja tegelikult, kui niimoodi mõelda, see protsess on olnud täiesti samasugune. Ega me keegi ei süüdista oma paarsada aastat tagasi oma kaugeid esivanemaid selles, et nad suures ahnuses need pärlikarbid jõest välja korjasid.

Pigem on see täpselt samasugune loogika, kuidas toimub see looduse laastamine tänapäeval suures mastaabis terve maailma ulatuses. Võibolla selle filmi kõige mõjusamad kaadrid olidki need, kus vaatajatele on püütud selgeks teha röövpüügi ja keelatud liikide äri mastaapsust. Mingisuguse kummalise paradoksi tõttu ongi inimkonnast saanud selline katk. Justkui osa elusainest lämmatab iseennast.

Lapselikkuse võti

Võibolla kõige lihtsam ongi mõelda laste peale. Lastel ongi justkui väga intuitiivne vajadus hoida süles loomi, otsida väljas sitikaid ja ilusaid lilli. Selline vajadus siduda ennast elusainega on lastele evolutsiooniliselt niivõrd sisse programmeeritud, et kui inimene leiaks uuesti lapselikkuse võtme üles, siis see olekski vähemalt osa vastusest, kuidas seda rohelist maamuna ikkagi hoida.

''Võidujooks väljasuremisega'' on eetris ETV-2's teisipäeval, 3. mail kell 22.05.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: