Christin Shreve Oregoni osariigiülikoolist ja ta kolleegid tõid laborisse 50 kassi nii kodudest kui ka varjupaikadest. Kasse hoiti mitu tundi ilma söömata ja igasuguste muude kasside jaoks põnevust pakkuda võivate asjade või tegutsemisvõimalusteta.

Siis aga pakuti neile ühtäkki valida nelja sorti stimuleeriva ajaveetmisviisi vahel – kas suhelda inimesega, saada süüa, mängida mänguasjadega või tutvuda huvitavate lõhnadega. Tuli välja, et üle poole kassidest valis inimese seltsi. Söömisvõimalust eelistas selgelt vähem, alla 40 protsendi kassidest.

Kuigi kassivalim oli suhteliselt väike, annab Shreve`i ja kaasautorite ajakirjas Behavioural Processes avaldatud uurimus siiski tuge neile kassisõpradele, kes on kindlad, et tegelikult nende kiisu ikkagi vähemalt natukene neist oma südames hoolib.

Autorite väitel nähtuv kasside käitumise uuringutest üha enam, et neil armsatel loomadel on üsna kõrgelt arenenud sotsiokognitiivsed võimed. Siiski veel laialt levinud arvamused, et kassid ei ole eriti sotsiaalsed ega õpetatavad, võib nende sõnul vähemalt osaliselt tuleneda teadmisvajakust selle kohta, milliseid stiimuleid kassid eelistavad ja milline motivatsioon neile õpetust andes seetõttu kõige paremini töötab.