Urmas Tartese sõnul on jaanimardikas põnevate elukommetega ja tema leidmine on õnnehetk igale putukahuvilisele. Silmatorkav on jaanimardika puhul see, et emane putukas helendab. "Kui tuua võrdlus inimeste maailmas, siis lennujaamade maandumisrajale pannakse valgus. Jaanimardika tuluke on maandumissignaal isastele," lausus teadlane.

Eesti looduses on jaanimardikas ainuke helendav putukas. "Selliseid liike, kes valgussignaali oma elu korraldamiseks kasutaks, meil teisi Eesti looduses ei ole," lausus ta.

Jaanimardika pildile püüdmine on Tartese sõnul paras väljakutse, sest putukas helendab suhteliselt nõrgalt. Kui ümbrus on sinna juurde hämar, jääb kontrast läbi kaamerasilma  suureks. Seega on putuka pildile saamine tükk tööd ka vilunud fotograafile.

Miks jaanimardikas helendab? Tartese sõnul on tegemist äärmiselt tõhusa keemilise reaktsiooniga, kus valguseks muundatakse üle 90 protsendi energiast, mis selleks kulutatakse. "Toimub keemiline reaktsioon, mille tulem on valgusenergia. Kui jaanimardikal oleks samasuguse efektiivsusega lamp, nagu meil on hõõglambid, siis putukas keeks ära sellest tekkinud soojusest. Ta on nii väike ja ei saa lubada endale raiskamist," sõnas Tartes.

Kui paariline leitud, kustutab emane jaaniussike tulukese ära. "Kui tuluke on oma eesmärgi täitnud ja hakatakse paarituma, milleks siis enam põletada," arutles Tartes. Ta naljatles, et siin võib tuua paralleeli inimeste maailmast: enne pulmi sageli nähakse väga palju vaeva, et hea välja näha. Üldse on inimeste käitumine suures pildis samasugune nagu teistel loomadel või putukatel – seda just instinktide ja ihade osas. Küll aga on inimestel rohkem õpitud käitumist.

Jaaniussike helendab tavaliselt umbes kaks nädalat. Seega tasub jaanimardikaid otsida nii enne kui ka pärast jaanipäeva.

Jaaniussikesi tasub otsida niitmata metsaservadelt. Mardikate arvukus erineb aga aastate lõikes ja seda võivad mõjutada ilmaga seotud tegurid. "Täna ööseks kindlat soovitust või garantiid anda ei saa, et kui sealt otsite, siis leiate. Lootus on aga viimane, mis kaob," lausus Tartes.

Putukateadlane ise on rohkem kohanud jaanimardikaid Põhja-Eestis, kus on rohkem lubjakivi, kuid neid leidub ka Lõuna-Eestis. "Ikkagi looduslähedaselt maastikult tasub otsida. Kartuli- või viljapõllule ei ole mõtet jaanimardikaid otsima minna," sõnas ta.

Kuigi jaanimardikas on tilluke, sööb ta muu hulgas endast suuremaid tigusid. Tartese sõnul on selline käitumine looduses loomulik. "Kui vaadata kehamassi, siis ka inimene on veisest väiksem," lausus ta.

Kuigi jaanimardiaks on putukas, siis rahvakeeli kutsutakse neid ussideks. Peale vaadates sarnanebki jaanimardika vastne väikesele ussikesele. "Ma ise soovitan inimestel alati kasutada sellise tundmatu pisikese olendi kirjeldamiseks mõistet mutukas, sest sellel ei ole ühtegi süstemaatilist tähendust juurde pandud. Ehk siis seda võime kasutada vihmaussi, jaanimardika või sääse nimetamiseks," rääkis putukateadlane.