Urmas, kuidas sa oled tähistanud Eerik Kumari looduspreemiat? Kas oled lubanud endale ka mõne moodsa putukaroa?

Mul on juba aastaid seisnud külmutuskapis üks keskmisest kallim vein. Ma mõtlesin kogu aeg, et igapäevaselt ei tasu sellist soliidset asja lahti teha. Eelmise esmaspäeva õhtul, kui olime koju jõudnud, siis tegime ja jõime abikaasaga selle kahekesi ära.

Kuidas maitses?

Täitsa hästi.

Kas sa lubad endale ikkagi piduliku roa putukatest? Sina, kes sa oled vabariigi parim putukateadlane. Tead, millised on need kõige maitsvamad putukad?

Üks inimene sööb aasta jooksul teadvustamata ära kilo kuni poolteist putukaid.

Mis puudutab sääski, siis sina, Urmas tuled alati halbade uudistega. Iga aasta me loodame, et sa ütled, et tuleb selline aasta, kus sääski pole ja siis kõigil on rõõmus meel, sest sääski ei armasta ju keegi.  

See on loodusteadlase tänamatu saatus. Loodus ei käi nii nagu meie seda tahaksime. Meil on võimalus loodust vaadelda, seda tundma õppida ja siis ka selle järgi iseenda käitumist kohandada.

Sa oled värske sääseraamatu valmis saanud. Urmas, kas sa tõesti oled paigutanud raamatu kaanele pornograafilise pildi?

See on huvitav lugu, kuidas inimesed suhtuvad erinevatesse liikidesse. Putukad on pildistamiseks ja näitamiseks äärmiselt tänuväärsed loomad. Ma võin näidata kõiki aspekte nende käitumistest ja elukommetes. Kui ma paneksin raamatu kaane peale pildi ühe imetajaliigi samalaadsest käitumisest, siis muidugi oleks hoopis teine lugu.

See raamat on väga põnev ja praktiline lugemine. Sa räägid muuhulgas sellest, mis puudutab absoluutselt iga inimest: kuidas sääskedega hakkama saada ja keda sääsed rohkem armastavad, keda vähem. Ma saan aru, et kui olla halbade elukommetega inimene, kes ei armasta end pesta ja tarbib kangemaid jooke ning kannab eredavärvilisi riideid, siis on enam-vähem kindel, et sääsed hakkavad seda inimest hetkega armastama.

Jah, nii on. Sa väga hästi kirjeldasid neid tegureid, kuidas sääsed meid üles leiavad. Kui teame sääse elukombeid, siis saame käituda niimoodi, et meie juurde tuleb vähem sääski. Kui mõned tulevadki, siis kas meil on väga kahju mõnest mikroliitrist verest ülejäänud loodusele tagasi anda.

Sääsk on ise nii väike, aga nii suurel hulgal tarbib verd. Mis ta teeb selle verega?

Nii nagu inimesed peavad sööma, et saada järglasi, on ka sääskedega. Rase naine sööb ju keskmisest rohkem. Kui üks sääseema tahab munema hakata, siis on tal vaja süüa, tal on vaja energiat, tal on vaja valke, et munasid ehitada. See on täiesti loomulik. Kui nüüd veel natuke mõelda, siis sääsed on ju evolutsioonis kujunenud väga nutikateks loomadeks. Inimene, omnivoorina, peab sööma hästi palju erinevaid asju, et saada tasakaalustatud toitu. Veri on selline toiduaine looduses, kus on kõik olemas. Ei pea täiendavalt mitte midagi juurde sööma-jooma. Kui jääb natuke energiat väheks, siis sääsed võtavad mõnest taimeõiest magusat nektarit ka. Kuid põhimõtteliselt on ühe toidukorraga võimalik kõik vajalik kätte saada. Toitumise aspekti vaadates on see äärmiselt ökonoomne ja efektiivne käitumine. Teisalt muidugi viis, kuidas toitu hangitakse, on seotud ohtudega.

Sest sääsk võib saada surma, kui ei satu just dalai-laama käe peale. Sa kirjutad raamatus põgusalt sellest, et dalai-laama kunagi ei tapa sääske.

Kui sääskede poolt vaadata, siis sääski on õnneks hästi palju. Igal loomal on selliseid kohti, kust sääsk saab verd imeda nii, et ta pole ohustatud. Näiteks silmalaud, kõrvalestad. Inimese käed ulatuvad peaaegu kõikjale, aga näiteks keset selga väga hästi ei ulatu. Suveajal me eksponeerime nahapinda ka sääskedele rohkem.  

Mis maailmas muutuks või oleks teisiti, kui sääski ei oleks?

Kui sääskede üle natuke mõtiskleda, siis siin on kaks võimalust. Jah, üks võimalus on proovida loodust mõtestada seeläbi, mis on minule kasulik või kahjulik. Looduses endas head ega halba ei ole. Nagu öeldakse luulesalmis: lootusetult loomulik loodus. Loomulikult me saame inimesena mõelda, kuidas me suhestume sääse või mitte sääsega ja leida siit hulgaliselt kaudseid seoseid eluvõrgustikuga. Kuidas meilt söödud veri läheb edasi, näiteks kalade sisse ja sealt edasi lindude sisse. Võime siit luua ka toiduahela näiteks suitsupääsukeseni. Kui sääsk tuleb meie verd imema, siis see toit jõuab ühel hetkel ka suitsupääsukesse, meie rahvuslindu. See on üks võimalus meil toiduahelat näha.

Teine moment on väärtus. Igal olendil on õigus elule. Maakeral elab kaheksa miljardit inimest, kellest me enamikku ei tunne ja enamuse kohta ei oska öelda, mis meil neist kasu on. Kas me inimeste puhul küsime niimoodi? Ei küsi. Me aktsepteerime, oleme kokku leppinud, et saame aru, kuidas kõikidel inimestel on õigus elada. Samamoodi on ka teistel loomadel, teistel taimedel, teistel bakteritel õigus elada.

Sa oled ka enda tehtud pilte kaasa võtnud. Sul on lumekirpudest pilte ja nende seas on ka võib-olla selliseid pilte, mida me varem ei ole näinud.

Kui ma toon mõned erilisemad pildilood esile, siis mul oli väga hea meel, kui mul õnnestus näha, kuidas üks lumekirp sööb maha kukkunud kuuseokka pealt vetikaid ja seeni. See on selline väikeeluvõrgustik. Pisike loom sööb väikeseid olendeid, siis süüakse jälle pisikesi loomi edasi. Nii nagu see ka sääskedega käib.

Möödunud sügisel õnnestus mul saada hästi põnev pilt, kuidas üks hooghänd on mahakukkunud puutüve peal ja sööb sellel puutüve kasvama hakanud väikseid asju. Teisest otsast tuli tal ekskrement välja. Ühe pildi peal oli korraga olemas üks eluringi ainering. Need on põnevad ja toredad hetked.

Üks hetk, mida ma lootsin pildile saada üle seitsme aasta, oli selline, et lume peal on väiksed kääbusämblikud, kes koovad võrku. Tavaliselt on see talve teisel poolel ja selle võrguga püüavad nad hooghändasid ehk lumekirpe, kes lume peal hüppavad. Ma olin sellest lugenud, ma teadsin, et selline asi toimub, aga et see ka päriselt üles leida, jõuda õigel hetkel õigesse kohta ja see ka pildile püüda... Kui mul see õnnestus esimest korda, siis ma olin tõeliselt õnnelik.

Üsna pea ma märkasin olukorda, kus kääbusämblik kuhjas oma võrku lumekirpe. Ta võttis neli-viis tükki korraga oma lõugade vahele ja hakkas kusagile tassima. Kui ta neid ükshaaval sööks, ma saaks aru, aga niimoodi mitu tükki korraga võtta ja neid tassida, oli seninähtamatu käitumine. Küsisin ämbliku-uurijatelt, nemad ütlesid mulle, et ei tea, mis seal toimub. Nad ei olnud sellist asja varem näinud.

Kui sa räägiksid mõõtkavast, siis kui väikesed on need putukad, kellest sa äsja rääkisid?

Need putukad on umbes neli-viis millimeetrit pikad.

Sul on suurepärased pildid sellest kevadest Taevaskojas, kus on vikerkaar ja virmalised.

Jällegi, need on pildid, mida ei saa planeerida. Ühest küljest on väga lihtne vaadata, mis kell päike tõuseb ja kust suunast ta paistab. Vaadates ilmaprognoosi saab selle käigu kaks päeva ikka ette planeerida ja olla õigel ajal õiges kohas.

Mul oli aastatepikkune unistus, et näeks Taevaskoda siis, kui virmalised on taevas. See on miski, mida juhtub suhteliselt harva. Selle aasta aprilli lõpus oli Eestis erakordselt võimas virmaliste mäng, mis andis võimaluse seda näha.

Vikerkaare pilt oli veel vähem etteaimatav olukord, sest seda meil ei ole isegi võimalik virmaliste kombel ette prognoosida. Vahel aga antakse selliseid õnnehetki.  

Kui me pildi veel laiemaks tõmbame, kas Eesti looduses on midagi, mis sind muretsema paneb. Kas kliimamuutused, kliimasoojenemine on meile nii nähtavalt kohale jõudnud, et sa ütled, et muutused Eesti looduses juba on toimunud ja need jäävad?

Need on toimunud pikalt, juba aastakümneid. Kui tuua näiteid putukatest, siis igal aastal avastatakse kümneid uusi Eestisse jõudnud putukaliike, keda varem ei ole siin olnud. Enamik neist ongi saanud ennast siin sisse seada selle tõttu, et talved on pehmemad ehk kliima on soojem. Selliste muutustega tekib uusi väljakutseid. Kui me neid kooslusi painutame tasakaaluseisust välja ja kooslused väga vaeseks kujundame, siis uued tulijad või juba ka mõni olemasolev tulija võib muutuda selliseks, et hakkab väga massiliselt kasvama. Tema elutingimused paranevad ja kui kõrvaldada keegi teine, kes teda omakorda ära sööks või ohjaks, siis võim tekkida küll probleeme putukate maailmas.

Kas sa paned meile igaühele midagi südamele, mis meie igaühe kätes on või tegelikult on kõik Eestis väga hästi?

Iseenda käitumisel on meil võimalused teatud piirini. Toome kasvõi lihtsa ja kulunud näite liigsest muru niitmisest. See on pisike näide, kus me pealtnäha teeme enda jaoks midagi ilusat, aga teeme halba meie ümbrusele ja elukeskkonnale. Neid näiteid leiab veel. Kasvõi pürgi metsa alla viimine. See ei ole esteetiliselt ilus, aga see loob ka sääskedele elupaiku. Selliseid pisikesi asju leiab üksikisiku tasandilt, kuid me ei saa panna lõpliku vastutust üksikisikule. Tarbimisharjumuste puhul loomulikult tuleks hoida asju pikalt kasutuses ja põlvest põlve pärandada. See on võimaluste piires tehtav, aga võimalused teistpidi tähendavad seda, kuidas ühiskondlik laiem olemus meile võimalusi annab. Kas poodidesse tuleb selline kaup, mida on võimalik põlvest põlveni kesta lasta? Need on kahepoolsed suhted, kus on vaja nii üksikisiku tasandil käitumist, aga teisalt ka ühiskondliku olemise muutumist ja muutmist.

Mida sa soovitad Eesti loodusesse praegu vaatama minna? Mis on see, mida just praegu tuleks vaadata ja jälgida, sest kohe varsti seda enam ei ole?

Kui kasutada suurt ilusat kujundit, siis praegu on looduses taassündi tähistav olek. Puud lähevad järjest ilusamalt lehte ja need lehed on täiesti puhtad, seal pole ühtegi tolmutera peal. Kevadlilled õitsevad ümberringi ja loomulikult lendavad ilusad liblikad. Muidugi ka see kevadine laulupidu, mis meie ümber on: sääsesümfoonia. Seda ikkagi tasub natuke vaadata ja vaadata selle pilguga, kes see sääsk siis ikkagi on. Võtke luup kaasa, jälgige, kuidas sääsk naha peal tegutseb. Kui oleme kellegagi natuke rohkem sõbraks saanud, siis nende väike torkimine ei häiri enam nii palju.