Väetamise eesmärk on varustada taimi vajalike toitainetega, aga kui need põllutaimedeni ei jõua, siis ei saa põllurammu laotamist ökonoomseks või ökoloogiliseks pidada. Uuring näitab, et mõnikord võib mineraalväetis vedelsõnnikust tõhusamgi olla, sest vedelsõnnikust kipuvad toitained suuremas koguses leostuma ehk nõrguvad läbi mulla põhja- või pinnavette enne kui taimed sõnnikust toitained omastada jõuavad. “Meie uuringus tuli ühe põhilise leiuna välja, et mineraalne väetis on leostumise vähendamisel efektiivsem, kuna suurendab saaki rohkem,” sõnas Tampere.

Toitained jõuavad veekokku

Vedelsõnniku tõhusust kahandab see, et suur osa toitaineid on selle orgaanilise aine koosseisus, millest need vabanevad pikema perioodi jooksul. Täpselt pole veel teada, miks selles võrdluses sama lämmastiku normi kasutades mineraalväetis efektiivsem on, seda tuleb veel uurida. Küll aga on selge, et vedelsõnniku leostumine teeb selle ebaefektiivsemaks ning vähe sellest, et põllumees näeb tarbetult laotamisega vaeva, võib ta nii ka lisakahju tekitada. Veekogudesse jõudnud lämmastik ja fosfor soosivad vetikate ja taimede kasvu, veekogus väheneb hapniku sisaldus ning kalad võivad hukkuda.

Siiski ei tähenda see, et vedelsõnnikust peaks kohe loobuma või seda hävitama, tegemist on siiski väärtusliku materjaliga, millega saab mulda viia suures koguses orgaanilist ainet ning parandada mulla vee hoidmise võimet, toiteelementide sisaldust ja struktuuri. “Me peame lihtsalt teda võimalikult optimaalselt kasutama, et vähendada leostumise ohtu,” rääkis EMÜ taimekasvatuse ja rohumaaviljeluse spetsialist.

Veise vedelsõnnik võib veekokku jõuda ja reostuse põhjustada. Autor: Virgo Siil

Leostumist mõjutab mullakoostis

Kuidas siis kasutada vedelsõnnikut optimaalselt? Silmas tasub pidada mitut tegurit: põllupinnase eripärasid, laotamise aega ning põllukultuure. On kergemad mullad ja raskemad mullad, kergemad sisaldavad rohkem liiva ja liiv on selline koostisosa, mis ei seo enda külge eriti vett ega toitaineid. “Meie katse toimuski saviliivmullal, mis on kergemate killast,” täpsustas Tampere ja lisas, et sellise koostisega mulda on Eestis ligikaudu poolel pinnasest.

Parim laotamisaeg on kevadel

Üks tegur, millega saab vedelsõnniku positiivset mõju maksimaalselt ära kasutada, on laotamise aeg. “Väetise andmise aeg on üks selline tegur, millega saame väga palju mängida ja see aitab leostumiskadu vähendada. Me peaksime seda tegema optimaalsel ajal,” rääkis Mailiis Tampere.

Parim aeg on periood, mil vastav põllukultuur on kõige kiirema kasvuga, tavaliselt kevadel, kohe kasvuperioodi alguses. Sel ajal on kasv kõige hoogsam ja ka toitainete vajadus kõige suurem. Nii suureneb võimalus, et vedelsõnniku toitained suuremas koguses ära kasutatakse.

Sügisel on aga toitainete vajadus väiksem, samuti on sel ajal sademeid rohkem ning jällegi suureneb toitainete väljauhtumise oht. Eesti asub kliima poolest sellises piirkonnas, kus sademeid võib olla kohati isegi kaks korda rohkem kui ära aurab. See tähendab seda, et sademed imbuvad valdavalt pinnasesse ja voolavad koos toitainetega pinna- või põhjavette. Kuna talvel aga vedelsõnnikut laotada ei või, tekib farmeritel vajadus just sügisel, vihmasemal ajal, enne talvist keeluperioodi vedelsõnnikuhoidlad tühjendada ja talveks ruumi tekitada.

Liblikõielised aitavad lämmastikku siduda

Abi võiks olla liblikõieliste heintaimede kasvatamisest. Uuringu käigus võrreldi kahte taimikut, kus ühes olid vaid kõrrelised ja teises oli ka valge ristik ning selgus, et valge ristiku lisamine vähendas leostumist. Valge ristiku säärane mõju tuleneb sellest, et liblikõielised on suutelised õhust lämmastikku siduma, kuid kõrrelised seda ei tee.

Liblikõielised, näiteks valge ristik, saavad siin teisi taimi aidata, varustades pärast oma taimeosade lagunemist teisi taimi lämmastikuga. “Üks asi, mida rohumaa puhul saan kindlasti soovitada, on lisada seemnesegusse liblikõielisi. Siis peab vähem väetist panema, kuna ristik suudab lämmastiku ise õhust kätte saada ja samamoodi on ka leostumisoht väiksem,” pakkus Tampere üht lahendust.

Viljapõld. Autor: Virgo Siil

Biosüsi vähendab toitainete kadusid

Veel üks hõlbutegur on juba natuke eksootilisem: biosüsi. Biosüsi on hapnikuvaeses keskkonnas põletatud ehk pürolüüsitud bioloogiline materjal. See võib olla nii puit kui pähklikoored, hein, sõnnik või muud jäätmed. Uuringu raames kasutati kookospähklikoorest tehtud biosütt. Biosöel, mida kasutati juba tuhandeid aastaid tagasi Lõuna-Ameerika põldudel, on mitmeid positiivseid omadusi. Üks neist on näiteks suur süsiniku sidumise võime, nii et süsinik ei vabane isegi sadu aastaid hiljem ja nii väheneb kasvuhoonegaaside lendumine.

Uuringus selgus, et biosüsi aitab ka toitaineid mullas hoida. Olenemata sellest, millist väetist kasutati, mineraalset või orgaanilist, vähenes oluliselt nitraatlämmastiku leostumine. “Biosöe kasutamine võiks olla üks meetod, kuidas toitainete kadusid vähendada,” sõnas Tampere. Põllumehi võib siin küll panna kukalt kratsima imevahendi hind, mis võib jääda vahemikku 600–900 eurot tonn. See on ühekordne investeering, kuid arvatavasti siiski enamiku jaoks liiga suur investeering. Söe uurimine aga jätkub ja tulevikus muutub see ehk soodsamaks.

Karjaloomade antibiootikumresistentsed geenid jõuavad põllule

Kuna karjaloomi ohustavad mitmed haigused ning karjas pidamisel suureneb loomade nakkusoht, kasutatakse nende ravimisel antibiootikume. Kuid antibiootikumid ei jää looma pidama, isegi kuni 90% ravimist võib sattuda taas keskkonda. Nii leitigi uuringu käigus nii vedelsõnnikust kui ka põllumullast antibiootikumresistentsuse geene, mis võivad inimesteni jõuda ja nii suureneb oht, et inimesel tekib antibiootikumresistentsus, mõnd ohtlikku haigust ei saa enam antibiootikumiga ravida.

Selle ohu maandamisel kehtib nii loomade kui inimeste juures sama reegel – pigem kasutada suuremat antibiootikumidoosi lühemat aega, kui et väiksemat doosi pikemat aega. “Kui on madal doos ja pikem periood, mille jooksul mikroobid ravimiga kokku puutuvad, suureneb võimalus, et nad suudavad resistentsuse välja arendada. Pigem olgu töö kiire ja korralik,” ütles Tampere.

Kuidas siis peaks üks vastutustundlik põllumees põldu väetama? “Väetamine õigel ajal ja optimaalses koguses vähendaks ohte juba märkimisväärselt,” pakkus Tampere kõige lihtsama soovituse. Samuti tasub analüüsida konkreetset sõnnikut, et teada saada, palju see sisaldab lämmastikku ja selle alusel valida laotusnorm, et mitte ületada taimedele vajalikku normi. Mõistliku piiri ületamine pole majanduslikult tulus ning suurendab leostus- ja reostusohtu.