Miks inimesed und näevad, on siiani selgusetu. Mõned meist ei mäleta peaaegu ühtegi unenägu, teistel püsivad need enamasti meeles. Tuleb välja, et viimaste aju töötab ka ärkvelolekus erilaadselt.

Lyoni ülikooli neuroteadlased on unenägude mäletamist põhjalikult uurinud. Möödunud aastal  näitas Perrine Ruby, et unenäod jäävad meelde kerge unega inimestele. Nad reageerivad ärkvel olles paremini oma nimele. Unes on selliste inimeste aju vastuvõtlik helidele ja muudele ärritajatele ja paneb nad kergemini ärkama.

Nüüd huvitas teadlast see, mille poolest nende inimtüüpide aju veel erineb. Ruby värbas hulga vabatahtlikke. Pooled neist mäletasid keskmiselt viit unenägu nädalas. Teised seevastu suutsid meenutada ligikaudu kaht unenägu kuu kohta. 

Katsealuste aju loomulikku töörütmi jälgiti unes ja ärkveloleku ajal positronemissioon-tomograafiga. See meetod lubab hinnata närvirakkude elutegevust.

Unenägude mäletajatel oli väga aktiivne aju otsmikusagara eesosa ajukoor ja oimu- ning kiirusagara ühenduspiirkond. Viimane kontrollib välistele stiimulitele suunatud tähelepanu.

Need ajuosad tegutsesid intensiivselt nii unes kui ärkveloleku ajal. Ruby sõnul selgitab see, miks reageerivad need inimesed ka une ajal väliskeskkonnas toimuvale ja ärkavad kergesti.

Unenägude meeldejätmise mehhanism on inimestel seega erinev. Pole siiski välistatud, et unenägusid hästi mäletavad inimesed näevad öö jooksul rohkem und kui need, kellel unenäod meeles ei püsi.

Uurimus ilmus ajakirjas Neuropsychopharmacology.