Maapinnal siuglevat madu nähes haarab inimesi õud, sest aju on kohastunud roomajaid ära tundma ja välkkiirelt reageerima, näitasid Jaapani Toyama ülikoolis ahvidega tehtud katsed.

See pakub tuge vastuolulisele teooriale, mis väidab, et ohtlikud maod mõjutasid primaatide aju arengut. Oletuse esitas 2006. aastal USA Davise California ülikooli antropoloog Lynne Isbell.

Teooria kohaselt olid esimesed imetajad vaid hiiresuurused ja maoga kohtumine tähendas neile kindlat surma. Roomajad olid nii ohtlikud vastased, et see hakkas suunama imetajate evolutsiooni. Paljud ahviliigid ronisid puudel ja puutusid madudega pidevalt kokku. Roomajate vältimiseks pidi nende aju nägemiskeskus arenema ja silmad muutuma üha teravamaks.

Isbell pidas oma oletuse tõendiks näiteks seda, et Madagaskaril pole ei püütoneid, rästikuid, mambasid ega kobrasid. Sealsetel leemuritel on kehvem nägemine kui neil liikidel, kelle elupaikades elutsevad ohtlikud maod.

Nüüd lisandus teooriale tõendusmaterjali neuroteaduse vallast. Jaapani Toyama ülikooli teadlase Hisao Nishijo uurimisrühm kirjeldas, mis toimub ahvide vaheajus, kui loomad näevad fotodelt madusid.

Vaheaju talamus on evolutsiooniliselt vana ajuosa. Selles asuva talamusepadjandi närvirakud vastutavad silmadega ohu märkamise eest. Primaatidel on see ajuosa palju suurem kui teistel loomadel ja osa padjandist on ainulaadse ehitusega.

Uurijad tegid katseid kahe makaagiga, kes olid sündinud vangistuses ega polnud kunagi näinud ühtegi roomajat. Ahvide ajju paigaldati elektroodid. Seejärel näidati neile pilte erinevas poosis madudest, geomeetrilistest kujunditest ja mitmesuguse näoilmega makaakidest ning jälgiti talamuse aktiivsust.

Tuli välja, et maopiltidel oli talamusepadjandi närvirakkudele väga tugev mõju. Ligikaudu 40 protsenti selle ajuosa neuronitest aktiveerus kõige rohkem just maopiltide vaatamisel. Makaagid on sotsiaalsed loomad ja jälgivad tähelepanelikult kaaslaste näoilmeid. Reaktsioon maofotodele oli ometi kiirem kui vihaste ahvinägude vaatamisel. Nishijo sõnul tõendab see, et ahvide ajus on eriline kaasasündinud "maoradar".

Uurimuse kriitikud hoiatasid, et ahvidega tehtud katsete tulemusi ei saa siiski otse inimesele üle kanda. Isegi kui meie ajus on olemas roomajate nägemisele reageerivad närvirakud, on ka kogemusel ja mälul käitumisele suur mõju. Inimesed ei tunne alati madusid ära kiiremini kui relvi ja muid esemeid, mille suhtes meil pole kaasasündinud hirmu.

Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.