Vendée Globe on ümbermaailma purjetamise võistlus, mille käigus teeb võistleja ilma ühegi peatuseta purjejahiga üksinda enam kui 40 000 kilomeetrise ringi ümber maakera. Vendée’d peetakse õigustatult üheks maailma raskeimaks väljakutseks ja seda mitmel põhjusel.

Möödunud aastal 11. novembril Prantsusmaalt, Les Sables d'Olonne’ist startinud 29 purjetajast on hetkeks finišisse jõudnud kaksteist, nende seas uue “raja rekordiga” ehk vaid 74 päevaga esimeseks platseerunud Armel Le Cleac'h jahiga Banque Populaire VIII. Viimased kuus meest võitlevad veel praegu Atlandi ookeani lainetega. 11 meest on praeguseks sõidu katkestanud: põhjuseks paate lõhkuv ookeaniprügi, vormelite tasemeni täiustatud ülikiirete jahtide tehnilised viperused, üleväsimus, sportlaste vigastused ja haigused, tormikahjud jm.

Läbi inimtühja Vaikse ookeani kulgevatele purjetajatele on kilomeetrite poolest lähimateks “käegakatsutavateks” inimesteks Rahvusvahelises kosmosejaamas elavad astronaudid. Võimaliku hädaohu või laeva vigastamise korral võtab päevasid, enne kui abi helikopteri lennuulatusest väljas olevate purjetajateni jõuab.

Selle pildi tegemise hetkel on Alan Roura läbinud kurikuulsa Kap Hoorni ning jõudnud ringiga tagasi kodustele Atlandi ookeani vetele. Jaht, millega Alan purjetab, on Eestist ja mees on oma aluse üle uhke.

Tsükliline ehk polüfaasiline uni on võti, kuidas selline üliinimlik pingutus üldse võimalik on. Mehed magavad nende kuude jooksul reeglina 40 minutiliste tsüklitena, usaldades nendeks loetud minutiteks laeva ja elu päikese- ja tuuleenergial töötava autopiloodi kätte.

Unenõustaja Kene Vernik toonitab, et polüfaasilist und ei soovita ükski unemeditsiini spetsialist, aga kui teiseks valikuks on mittemagamine, siis tuleb valida polüfaasiline uneplaan. Tuntuim neist on Ubermani plaan, mille käigus magatakse und 20 minutiliste uinakutena, mis korduvad kuni kaheksa korda ööpäevas – see teeb kokku kaks kuni kolm tundi und ööpäevas.

Tartu ülikooli unelektor Marlit Veldi kinnitab, et uni on üks inimese põhivajadustest ning magamata suudab inimese organism funktsioneerida kuni kolm nädalat, enne kui elundid ükshaaval tegevuse lõpetavad.

Nii Vernik kui Veldi rõhutavad aga lühiajaliste uinakute tähtsust igapäevase nelja- kuni kaheksatunnise põhiune täiendusena. Lühikesi kuni 20 minutilisi uinakuid nimetatakse powernap’ideks ja selle ajaga inimene sügavasse unne ei jõua, kuid tunneb pärast ärkamist kerget kosutust.

Selline unerütm, et päeval oled ärkvel ja öösel magad, kujunes inimesel välja elektrivalguse kasutusele võtmisega. Aafrika loodusrahvastel tehtud uuringutes on näha, et nemadki teevad päeva jooksul mitmeid lühemaid uinakuid.

Veldi räägib, et nüüd, kus ühiskonnas on levimas tagasipöördumine traditsiooniliste elukommete juurde, oleks mõistlik taaselustada ka inimese loomulik harjumus päeval väiksemaid uinakuid teha.

Kuidas siis ikkagi on võimalik üksinda ümber planeedi purjetada?

Purjetaja Martin Rääk on üks kahest eestlasest, kes on soolopurjetamise maailmaga tõsisemalt tutvust teinud. 2014. aastal läbis Martin soolopurjetamise kvalifikatsiooni käigus 10 ööpäeva jooksul Atlandi ookeanil 1000 meremiili nii, et une pikkuseks selle käigus kujunes maksimaalselt 30 minutit.

“Pärast 10-ööpäevast peatusteta soolopurjetamist võtsin endale üheks ööks hotelli, magasin üheksa tundi, nägin igasuguseid hallukaid, tõusin öösel üles, et minna purje rehvima ja kurssi kontrollima. Kuid suutsin siiski selle ajaga jälle tavalises keskkonnas edukalt edasi toimida. Lendasin Eestisse ja mul õnnestus olla üks esimesi katsepatsiente vastavatud unekliinikus Tallinnas, kus terve öö vältel minu und hinnati. Mis välja tuli, oli see, et sellest taastumine võtab ikkagi kordades rohkem aega – siin ei räägitud mitte päevadest, vaid ikka nädalatest.”

Kene Vernik, kes Martinile Tallinnas polüsomnograafilise (PSG) uneuuringu tegi, selgitab et taastumise käigus oli Martinil suurenenud sügava une osakaal ja vähenenud REM une ehk unenägusid sisaldav une perioodide hulk. Kui tavalisel magaval inimesel väheneb hommikuti sügava une osakaal järk-järgult kuni ärkamiseni, siis Martinil moodustas sügav uni olulise osa ka hommikusest unest.

Eesti soolopurjetaja Martin Rääk on edukalt hakkama saanud 10-päevase ookeanipurjetamisega - nüüd tuleb vaid uni veel tagasi loomulikku rütmi saada.

Marlit Veldi sõnul on samasugune reaktsioon inimestel igasuguse pikaajalise raske füüsilise pingutuse tulemusena – nii kukuvad ka maratoonarid pärast võistlust kohe sügavasse unne.

Mere peal juhtub asju

Kindel on, et tavainimese igapäevaellu polüfaasiline uni ei sobi, see on reaalselt ohtlik ja terviskahjustav. Soolopurjetajate, astronautide, kaljuronijate ja isegi jahimeeste seas on aga kümneid ja sadu inimesi, kes just nimelt seda tsüklilist und treenivadki – sellegipoolest kaasnevad sedalaadi unekavaga raskused: inimene ei suuda keskenduda, tekivad lüngad mälusse ja võimalikud on hallutsinatsioonid. Pikema katsetamise tagajärjel halveneb tervis üleüldiselt.

“Seda kõike saab harjutada ja treenida, et fookust paigas ja emotsiooni üleval hoida, kuid nagu kõik asjad, võtab ka see omajagu aega, et uute oludega kohaneda. Emotsioonid võib-olla kõiguvad veidi rohkem, kuid sellega peab tööd tegema nagu kõige muuga,” kirjeldab Martin enda kogemust.

Martin kirjeldab, et Prantsusmaal viib unetreeninguid läbi unearst, kes on keskendunud just spordile ja purjetamisele. Kuna Prantsusmaal on purjetamine suur rahvusspordiala (võrreldav meil näiteks suusatamisega) ja soolopurjetajad saavad nautida veidi sellist kangelase staatust, siis on ka arstid väga spetsialiseerunud. Esimesele sissejuhatavale teoreetilisele koolitusele järgneb praktika juba merel – tegelikult töötataksegi enda jaoks sobivaima unerütmi leidmise kallal püsivalt terve hooaja:

“Võistluste jaoks antakse kaasa aktiivsusmonitor ja ülesanne kogu aeg päevikut pidada: üles märkida oma magamise ajad, mis tundega magama läksid, kui kiiresti magama jäid, kui kvaliteetne oli uni ja kuidas end pärast virgununa tundsid. Seal on oluline kogu aeg ka ise katsetada erinevate une pikkustega – mõne jaoks sobib ainult 15 minutit und ja mõne teise jaoks 30 minutit. Enne võistlustele minekut viiakse läbi tähelepanu ja reageerimiskiiruse test ja seda korratakse peale võistlust, et näha, kui palju sooritusvõime on langenud. Peale võistluseid analüüsitakse koos unearstiga märkmeid, vaadatakse trackeri pealt, mis otsuseid millal tegid ja ühendatakse need magamisaegade, une kvaliteedi ja aktiivsusmonitorist saadud andmetega.”

Alan Roura Vaiksel ookeanil.

Sageli juhtub, et torm, varustuse purunemine ja ootamatused rikuvad üksinda merel olles treenitud rütmi ära ning kõrgendatud stressitasemega on juba oluliselt keerulisem hakkama saada:

“Just selle tõttu olen ka mina erinevaid hallukaid näinud: on tundunud, et keegi koputab uksele, kui sees magan, et küsida luba masti otsa ronimiseks, et seal midagi korda teha; teine kord kuuled restorani hääli väga detailselt, kuidas keegi naerab ja kuidas nuga ja kahvel vastu taldrikut kriibivad, kui sobivat tükki suhu pistmiseks lõikavad.”

“Olen sõitnud läbi rohelise oaasi keset ookeani, sinna kinni jäänud, loomadega juttu ajanud ja siis jälle edasi purjetanud ja kuulnud sireene kaugustes kutsuvalt laulmas. See kõik tekitab segadust, sest sa ei saa aru, mis on päris ja mis mitte – õigupoolest, see kõik ongi selles oma hetkes päris, isegi ei teki tunnet, et see võiks olla hallutsinatsioon, pärast alles, kui hakkad analüüsima, et mis see nüüd siis oli, saab terve mõistus jaole.”

“See on üks osa sellest spordialast ja ma ei tea kedagi, kes ütleks, et ta ei ole pettekujutelmadega kordagi kokku puutunud. Üldiselt on need lood ikka toredad ja naljakad pärast meenutada ja jagada.”

Ilma uneta ei saa

Ühes nõustuvad kõik polüfaasilise unega kokku puutunud inimesed – uni on eluliselt vajalik ja ilma selleta ei saa. Sportlased ja ka teiste elukutsete esindajad, kellel und napib, maksavad selle arvelt lõivu ning taastumine võib võtta oluliselt kauem kui une arvelt kokku hoitud öötunnid.

“Kui ongi selline olukord, et inimene saab magada vaid neli kuni kuus tundi ööpäevas, siis ma soovitan päeval teha, kas ühe tsükliuinaku, mis on 90 minutit pikk või kaks-kolm lühiuinakut. 90-minutilise uinakuga tekib sügav uni ja REM uni. Kui inimesel pole aega teha uinakuid, siis tuleks lihtsalt magada vähemalt neli tundi järjest,” soovitab Vernik.

Ka Martin kinnitab, et varasemast kogemusest sõltumata ta polüfaasilist und igapäevaselt ei kasuta, kuid lühemate uinakute väärtust hindab kõrgelt.

“Lisaks enesetundele tõstab üks uinak efektiivsust ja aitab taastada fookust, see on nagu üks kiirlaadimine, mis võiks korra päevas ikka olla. Pigem olen õppinud und järjest rohkem hindama ja une arvelt tähtaegu ei lahenda.”

Selle loo kirjutamist lõpetades on endiselt üheksa meest keset Atlandi ookeani, praeguseks on nad maailmamerel seilanud juba enam kui 100 päeva. Ei julge mõeldagi kui kaua sellisest kogemusest taastumine aega võib võtta. Samal ajal on tegemist võistlusega – kõige selle juures tuleb olla teistest nutikam, kiirem ja osavam. Sellepärast ongi ühed alustavate soolopurjetajate koolitajad just nimelt Vendée Globe’i kogemusega mehed ja sellepärast on soolopurjetajad üle maailma sedavõrd kokku hoidev seltskond – vaid nemad teavad, mis tunne on üksinda ümber maailma purjetada.

Mina lähen teen nüüd ühe uinaku.