"Vana" toit lühendab eluiga
Hallid juuksed, kortsud ja kiilaspäisus – märgid vananemisest on tihti kõigile näha. Suur osa elusorganisme surmani tõukavatest muutustest tekib aga silmale nähtamatul tasandil. Eluea pikkust võivad uue uurimuse kohaselt lühendada isegi toidus peituvad molekulaarsed kahjustused.
"Elutegevuse käigus tekib ikka prügi. Kui sul on kodus prügikast, võid selle iga paari päeva tagant välja viia. Probleemi sellisena pole. Kehas on teine lugu. Muidugi saab meie organism kahjustusi parandada, kuid neist alati täielikult lahti saada pole võimalik. Need kuhjuvad. Ühel hetkel on neid lihtsalt liiga palju, et keha suudaks sellega toime tulla," selgitas Harvardi ülikooli meditsiiniprofessor Vadim Gladyshev ERR Novaatorile.
Rakutasandil tekkivad kahjustused on sageli vältimatud. Protsesse, mille käigus neid tekib, läheb tarvis rakkude elushoidmiseks. Olgu selleks energia hankimiseks toitainete lagundamine, mõne ensüümi aktiivsus või pärilikkusaine kopeerimine. Kahjustuste algpõhjus ja ulatus sõltub omakorda tervest reast teguritest, näiteks geenidest, keskkonnast ja toidusedelist.
Selle kõrval leidub samal ajal teisigi eluea piiratust selgitavaid teooriaid. Näiteks on elusorganismid programmeeritud juba eos surema või viivad selleni täiskasvanueas liiga ägedalt kulgevad paljunemise ja arenguga seotud protsessid.
Molekulaarsete kahjustuste olulisuse väljaselgitamiseks söötis Gladyshev kaaslastega pärmiseentele ja äädikakärbestele nende enda vanas eas surnud liigikaaslastest valmistatud toitu. Hiirte toidulauale jõudis 25-aastase põdra liha. Võrdlusmomendi loomiseks nende liigikaaslastele antud "värske" toit koosnes osaliselt nooremas eas surnud seentest, kärbestest ja kolmeaastaselt tapetud põdrast.
"Leidsime, et "vana" toit lühendas tõepoolest organismide eluiga. See oli "värsket" toitu söönud liigikaaslastest kümnekonna protsendi võrra lühem. See kinnitab, et molekulaarsed kahjustused on organismidele otseselt kahjulikud," sõnas ajakirjas Science Advances ilmunud uurimust eest vedanud Gladyshev. Pärmiseente ja äädikakärbeste eluiga lühenes vastavalt 18 ja 13 protsendi võrra. Emashiirte eluiga oli keskmiselt 13 protsenti lühem.
Professor tunnistas, et tööl on paar puudujääki. Kuigi töörühm üritas kindlustada, et valgu, rasva ja süsivesikute hulk oleks "vanas" ja "värskes" toidus võrreldav, puudus neil võimalus kõigi eluks vajalike toitainete võrdväärse sisalduse kontrollimiseks. Samuti lühendas "vana"-dieet selgelt ainult emas-, kuid mitte isashiirte eluiga. Gladyshev näeb põhjusena eksperimentidesse kaasatud isashiirte arvu.
"Meil oli neid statistiliselt oluliste tulemuste saamiseks liiga vähe. Kuid fakt, et näeme üldjoontes samasuunalist mõju kõigi liikide puhul, viitab tulemuste tõepärasusele," sõnas professor. Inimesed nende poolt söödava toidu vanusele sellele vaatamata varasemast rohkem tähelepanu pöörama ei peaks. Hakatuseks on nende toidusedel oluliselt mitmekülgsem ja "vana" toidu mõju üksinda oli "üllatavalt" väike.
Tuleviku mõttes võiks töö anda koos teiste omalaadsetega vihjeid, kuidas vananemist aeglustada. "Kui teame, et molekulaarsed kahjustused seonduvad tugevalt vananemisega, saame hakata mõtlema selle peale, kuidas nende kuhjumist ära hoida. Kalorihulga piiramine on selle üks näide, aga tõenäoliselt on selleks veel mitmeid võimalusi," mõtiskles Gladyshev. Näiteks leiti hiljuti, et rapamütsiin pikendab olulisel määral hiirte eluiga.
"Kui suudaksime hüpoteetiliselt ühe haiguse, näiteks vähi või diabeedi, täielikult likvideerida, kasvaks keskmine eluiga ainult üks või kaks aastat. Kuid kui suudaksime võtta kuidagi sihikule vananemisprotsessi enda, suudaksime mõjutada kõiki selliseid vananemisega seotud haigusi korraga ja sellel oleks juba märgatav mõju," jäi professor mõttesse.
Samal nädalal ilmunud kalorivaese dieedi mõju kirjeldava uurimuse tulemustest võib lugeda siit.