"See hiigelsuur kivimürakas tuli siia kohale jää sees, nagu külmutuskapis. Ta murti või oli juba õigemini välja kuskil prepareerunud, kas Soome lõunarannikul või Soome lahe põhjas. Ja liustik valgus tasapisi temast üle ja selle tõttu, nagu ütleb Archimedes, tõstejõuga tõstis kergelt lahti selle rahnu," seletab geoloog Kalle Suuroja.

Ja edasi liikus see kivi jäämassi sees. Kui ta kohale jõudis, sai ilmselt liustiku jõud otsa ja kui läks veel 10 000 aastat ning liustik hakkas tagasi tõmbuma ehk ära sulama, siis vajus ta koksti siia samasse kohta maha ajal, mil liustik oli juba põhja poole liikunud.

Teadlased on rändkive uurinud juba mitu sajandit. Juhträndkivide mõiste võeti kasutusele umbes sada aastat tagasi. Mõne erilise, hästi äratuntava rändkivi lähtealad ühendati nende levikualaga ja saadi lõunasse kaarjalt laienevad levikulehvikud. Need näitasid mandrijää liikumise üldist suunda. Elanikud mõtlesid gigantsete kivide saamisloost palju lihtsamaid
versioone.

Ehalkivi lugu

Kalevipoeg tuleb siia randa ja jätab ühe hobuse ühe väiksema toki otsa ja ise läheb aga Soome, kus on tüdruk, kes talle meeldib. Käis siis seda tüdrukut vaatamas. Käib muudkui seal Soome lõunarannas ringi ja vaatab, et hundid on tulnud tema hobust maha murdma. Ja mis sa siis teed: haarab Kalevipoeg esimese kättejuhtuva suurema kivi, virutab sellega üle lahe ja matabki kogu hundikarja selle kivi alla. Nii jäi hobune terveks ja meie näeme Letipeal Põhja-Euroopa suurimat rändrahnu.

Hiidrahnuks loetakse kokkuleppeliselt rändrahne, mille ümbermõõt on üle 25 või suurim läbimõõt üle 10 meetri. Enamik suuremaid hiidrahne on koondunud Eesti põhjarannikule või selle lähedusse, sest just siit kulgeb Põhja-Eesti klint, mis kivide edasist levikut mandriliustikul takistas.

Tammispea kivi on oma 7,8 meetriga Eestimaa kõrgeim rändrahn. Võrdluseks, kui panna neli 184 sentimeetrist meest üksteise otsa, siis ei ulatu ikka tipuni.

Tinglikult võiks Eesti kõige suuremaks rändrahnuks lugeda hoopis Läänemaal Nõva lähedal asuvat Toodrikivi, mis asub vee sees. 1200 kuupmeetrise mahuga on ta teistest hiidrahnudest tunduvalt kogukam. Kusjuures rännanud on ta palju vähem, kõigest mõni kilomeeter.

Toodrikivil on põnev tekkelugu. Ta koosneb neugrundbreksiast, mis on Neugrundi meteoriidikraatri tekkimisel tekkinud kivim ehk plahvatuskivim.

Valdav osa ehk 64 protsenti Eesti hiidrahne on kivimitüübilt rabakivigraniidid, järgnevad peeneteralised graniidid ja migmatiidid. Vähem on gneisse ja pegmatiite ja muid kivimeid. Suurte kivide täpsest koostisest on enamasti teadlikud vaid geoloogid. Tavainimesed on rahne hoopis muude nähtustega seostanud.

Palmse hiidrahnu lugu

Palmse kloostrikive on rahvapärimuses peetud kivistunud kuraditeks, kes nunnakloostris nunnasid piilumas käisid. Teine lugu pajatab sellest, kuidas taevaisa nunnad pattude eest just nendeks kivideks muutis. Erinevaid legende on pea kõigil suurematel kividel üle kogu Eesti.

Legendiga on seotud ka naabruses asuv Palmse hiidrahn. Krõõda nimeline nõid vedas kivi oma põlle sees, kuni järsku hakkas see kiiresti kasvama. Krõõt üritas kivi veel põlle peale tagasi saada ning jättis sinna oma küünejäljed.

Iidsed kivid näitavad rahvapärimuse kaudu Eesti ürgsust ja looduslähedust. Kui unikaalsed me oleme oma rohkete rändkividega teiste riikidega võrreldes? Sellele saab kiire vastuse järgmiselt infograafikult:

Vaadake "Osooni" teisigi põnevaid lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVs.