Seda, et eestlased paistavad maailmas silma alkoholitarvitamisega, on ilmselt enamik meist kuulnud. Samamoodi paistavad alkoholitarvitamisega silma ka meie noored.

Viimane Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab, et 83 protsenti 15-aastastest poistest ja 85 protsenti 15-aastastest tüdrukutest on vähemalt ühe korra elus alkoholi tarvitanud. Kuigi legaalne tarvitamisvanus on Eestis 18 eluaastat ning poed kontrollivad ostjate isikutunnistusi, on alkohol siiski noortele kergesti kättesaadav.

Eesti noored käivad internetifoorumites alkoholi kohta infot otsimas ning minu magistritööst “Kuidas rääkida teismelistele alkoholist? Kommunikatsioonisoovitused Tervise Arengu Instituudile” selgus, et nad on väga informeeritud erinevatest ohtudest, mis alkoholi tarvitamisega kaasneda võivad. Nad teavad väga hästi, et alkoholi tarvitamisega kaasneb näiteks oht sattuda autoõnnetusse, uppuda või saada mürgistus. Ka vanematele või politseile vahelejäämine on risk, mis noortele muret teeb.

Noored tajuvad survet

Samuti andsid noored foorumites mõista, et tajuvad teatud survet alkoholitarvitamisega varakult alustada. Neile tundub, et 18-aastaselt täisväärtuslikult täiskasvanuellu astumiseks, tuleb juba enne seda selgeks õppida täiskasvanuks-olemisega kaasnevad oskused. 18-aastaseks saamine tähendab, et tuleb olla oskuslik ja kompetentne muu hulgas ka alkoholitarvitamises.

Tarvitamisega alustatakse 12-13 aastaselt ning 9. klassi lõpupidu tajuvad foorumites arutanud noored viimase piirina, mil neil tuleks alkoholi proovida, et mitte teistest “maha jääda”.

Jälgides foorumite arutelusid mittetarvitamise ja keeldumise üle, selgus, et noored käivad muuhulgas uurimas, kuidas alkoholi vähem tarvitada, kuidas alkoholi tarvitamisest loobuda või kuidas jääda kindlaks oma otsusele alkoholi mitte tarvitada (vt “... if there’s a party, then there’s definitely alcohol”) .

Seega on Eesti noorte seas keeldumiskultuur olemas, kuid ta on varjatud. Nagu näha, otsivad noored võimalusi, kuidas enesele tähelepanu tõmbamata manööverdada mööda kirjutamata reeglist, et pidudega kaasneb alkohol. Kuid nii mõnigi kord puuduvad neil alkoholist keeldumiseks oskused. Põhiliseks takistuseks on hirm grupiga vastanduda ning puudub jõud grupi ootusi muuta.

Noorte soovitused ja dilemmad

Nõuanded, mida noored foorumites üksteisele jagasid, jagunesid põhiliselt kolmeks. Esiteks paistsid silma peamiselt autonoomiale suunatud, kuid lakoonilised märkused stiilis “ära joo”, “lihtsalt ütle endale ei”, “saa halbadest sõpradest lahti”. Teist tüüpi soovitused kõnetasid alkoholi tarvitamise struktuuri ning andsid näiteks nõu alkoholiga pidudel üldse mitte osaleda. Jagati infot pidude kohta, kus alkoholi ei tarvitata, ning julgustati postitajaid nendelt pidudelt, kus alkoholi tarvitatakse, lahkuma. Kolmandat tüüpi nõuanded soovitasid tuua alkoholiga pidudel ettekäändeid ja vajadusel valetada, näiteks väita, et võetakse ravimeid.

Noorte jaoks on keskseks dilemmaks, kas jääda oma otsusele kindlaks või teha nii, nagu sõbrad soovitavad.

Järgnenud fookusgrupiintervjuud 8. klassi noortega tõid kinnitust, et keeldumise kultuur on Eesti noorte seas olemas [pikemalt saab sellest lugeda Parderi peagi ilmuvast teadusartiklist “What about just saying “no”?” – toim.]. Veelgi enam, on noori, kes otsivad aktiivselt võimalusi, kuidas öelda küll alkoholile “ei”, kuid samal ajal käia ka pidudel ja sõpradega koos aega veeta. Nende jaoks ei sobi foorumitest läbi jooksnud soovitus üldse mitte osaleda pidudel, kus võidakse alkoholi tarvitada.

Intervjueeritud noored ei sobitu, vähemalt nende enda hinnangul, alkoholi tarvitamise stiililt jaotustesse “ei tarvita üldse, tarvitan vähe, tarvitan natuke, tarvitan palju, tarvitan väga palju”. Pigem teevad nad oma otsuse kontekstipõhiselt. Nad otsustavad enne pidu, teades, milliseks pidu võib kujuneda, kas ma lähen peole või mitte. Peole minnes otsustavad nad alles kohapeal, kas tarvitavad alkoholi või mitte.

Kutse peole = kutse jooma

Ometigi tähendab peokutse ühtlasi ka kutset tarvitada alkoholi ning peole minnes on noor “jah“ öelnud kahele küsimusele korraga: “Kas sa tuled täna peole?” ning “Kas sa tarvitad täna koos meiega alkoholi?” Teine küsimus on varjatud ja peoleminek annab eeldatud vastuse nagunii. Noored teavad juba kutset saades, millise peoga on tegemist ning teavad varasemast kogemusest, millist käitumist neilt oodatakse.

Intervjuude põhjal joonistus välja, et enamiku intervjuus osalenud noorte arvates on otsus alkoholi tarvitada või mitte sügavalt isiklik. Kui keegi ei soovi peol alkoholi tarvitada, on “tänan, ma ei soovi” noorte arvates piisav vastus. Teisalt selgus, et mõned intervjueeritud noored ei olnud mitte kunagi kohanud kedagi, kes oleks alkoholi tarvitamisest peol loobunud.

Ometi osales intervjuudes ka neid noori, kes ei varjanud oma mittejoomislugusid. Vastupidi: nad jagasid neid hea meelega ning loo jutustamise laudusus andis mõista, et lugu ei räägitud esimest korda:

Okei, ma ütlen seda, et minul nagu vähemalt viimased kak, vähemalt viimasel kolmel peol ma olen kindlalt ei öelnud. Seal ma ei ole joonud, mis siis, et ma olen olnud seltskonnas, kus kõik joovad. Neile ma olen ei öelnud. Kas või (poisi nimi) sünna, ma ei joonud seal /…/

Võib järeldada, et on olemas mittejoomislood, mida kaaslased aktsepteerivad ja isegi tervitavad. Peokultuuris on seega ruumi ka mittejoomis- ning keeldumislugudele, mida noored omavahel jagada saavad.

Mida selle teadmisega peale hakata? Noorte alkoholiennetuse osas on oluline teadmine, et eksisteerib keeldumisekultuur ning on keeldumislugusid, mida noored tervitavad. Edasine küsimus on, kuidas keeldumisekultuur noortele endile nähtavaks teha ning taolist käitumist normaliseerida.