„Öeldakse, et praegu on pretsedenditu kliimamuutus. Kuna meie tegeleme palju kaugema ajaga kui tänapäev, siis me ei saa öelda, mis toimub tulevikus, kuid me saame leida praegustele protsessidele mudeleid minevikust,“ selgitab Siim Veski, TTÜ üldise maateaduse professor.

TTÜ teadlased koos oma kolleegidega teistest riikidest uurisid, kuidas mõjus kliimasoojenemine jääaja üleminekul jäävaheajaks meie looduskeskkonnale ning avaldasid hiljuti sel teemal ka artikli ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Teadlased tahtsid teada saada, kas tollest 11 650 aasta tagusest kliimasoojenemisel on sarnasusi praeguse kliimamuutusega ning vaadata, milliseid muutusi tõi see aeg looduskeskkonnas toona.

Öeldakse, et praegune kliimamuutus mõjutab rohkem Arktikat. „See kliimamuutus, mida meie uurisime, ongi Arktika analoog. Baltimaad olid sel ajal samas kliimavöötmes nagu praegu on Arktika.“

Tol ajal olid muutused Baltimaade aladel küllalt sarnased Arktika muutustele praegu. Veski selgitab, et siis muutusid arktilised alad kliimasoojenemise mõjul boreaalseks metsaks, siis tagasi arktiliseks, siis taas boreaalseks metsaks.

„Need muutused, mis praegu toimuvad, olid siis juba toimunud ja meil on väga hea materjal selle kohta,“ märgib Veski. See võtabki kokku TTÜ geoloogide viimase kümnendi töö: nad on uurinud just pleistotseeni üleminekut holotseeniks ehk hilisjääaja üleminekut jäävaheajaks. See aeg on 11–14 000 aastat tagasi.

Võtmesõna õietolm

Kuidas aga nii kauget aega üldse võimalik uurida on? Üks võtmesõna on siin õietolm. Kuna õietolm ladestub nii pinnases kui järvesetetes kihtidena, siis on neist võimalik võtta ka proove. Mida sügavamale vertikaalselt puurida, seda kaugemast ajast setted meile kõnelevad. Kuupsentimeetrise proovi alusel määratakse vastavast settekihist taimede liigiline kooslus, et öelda, millised taimed kasvasid selles piirkonnas teatud ajal.

Õietolmu andmete tõlgendamisel ja seletamisel on muidugi piiranguid: kuna see on kerge, lendub ta kaugele. Nii võib setetest leida ka nende taimede õietolmu, mis tegelikult sel ajal seal piirkonnas üldse ei pruukinud kasvada. Pilti annab aga täpsemaks ja terviklikumaks teha.

TTÜ teadlased võtsid aluseks nii enda kogutud õietolmu, taimejäänuste ja vetikate andmestiku ning lisasid analüüsi ka teiste teadlasrühmade andmestikke, näiteks mammutite ja põhjapõtrade kohta.

Kui seni on korraga analüüsitud näiteks ainult taimestiku või kliima kohta käivat, siis TTÜ geoloogid koos kolleegidega võtsid korraga arvesse suurema pildi, mis võimalda saada terviklikuma ülevaate toonasest bioloogilise muutuse kiirusest (biological turnover rate).

Bioloogilise muutuse kiirus väljendab kiiret ja radikaalset muutust kogu looduskeskkonnas, mitte ainult liikide väljasuremist.

Teada on, et viimane mammut suri Eestis 11 600 aasta eest. Me teame seda mammutijäänuste alusel, mis leiti Puurmani mõisa aladelt juba 19. sajandil. Mammutite väljasuremine langeb just sellesse samasse jäävaheaja perioodi.

Milline nägi muutus välja looduses?

Kuidas muutub pilt aga siis, kui lisame siia teadmise selle perioodi kliimamuutuste kohta? „Väidetakse, et mammut on stepi või tundra liik, kes metsas hakkama ei saa. Holotseeni kliimamuutuse ajal aga muutus 50 aastaga tundra metsaks,“ seletab Veski. Kuna me teame, et ka tänapäeval on liikide väljasuremise peamine põhjus asualade hävimine, siis kui 50 aastaga muutus tundra metsaks, siis sealt võib ilmselt otsida ka seletust mammuti väljasuremisele.

„Tol ajal [11 650 aasta eest – toim.] toimusid sellised järsud muutused tundra-mets-tundra-mets ja meie andmed näitavad, et mammuti lokaalne väljasuremine Baltikumi aladel on tingitud tema asuala taimestiku keskkonnamuutusest, mis toimus enam-vähem sama kiiresti kui tänapäeval,“ selgitab Veski.

Võib-olla ei sure meil tänapäeval kliimamuutuse tõttu siinsetel aladel liike välja, kuid me näeme ka juba praegu võõrliike, kes siinsetele aladele rändavad ning end kenasti sisse seavad. Olgu selleks näiteks kas või šaakalid, keda jahimehed meie metsades üha sagedamini kohtavad.

Kui aga püüda ette kujutada, kuidas muutus taimestik 11 000 aasta eest kliimasoojenemise mõjul, siis soovitab Siim Veski ette kujutada autosõitu Soome põhjaosast Põhjamere äärde, tundrast metsa. „On kõrge mets, segamets, siis läheb mets üha kiduramaks ja väiksemaks ning jääb ainult kask ja vaevakask,“ kirjeldab Veski.

Toona oli taimestiku muutus sel üsna väikesel Baltikumi alal päris märkimisväärne. Kuni 13 000 aastat tagasi oli Läti aladel täiesti liigirikas mets nelja puuliigiga, Lõuna-Eestis oli aga ainult kasevõsa, Põhja-Eestis aga ei olnud isegi mitte kaske, oli ainult polaarpaju ja tundrataim drüüas.

„Meie andmestik võimaldab sõita üle tuhandete aastate väga ilmekalt ja kiiresti. Kui jälgiksime seda tsonaalsuse muutust tänapäeva Eestis, võtaks see kõik väga kaua aega.“

Rahvusvaheline uurimisrühm, mida juhtis hiljuti TTÜs doktorikraadi kaitsnud Normunds Stivrins, jõudis järeldusele, et kliimamuutus minevikus põhjustas praegusega küllalt sarnast bioloogilise muutuse kiirust maismaal ja vees.

„Selline muutus on ajaloos juba kord toimunud ja isegi mitu korda. Ning see on viinud liikide hävimiseni ja ümberpaigutumiseni. Ühest küljest võib selle põhjal öelda, et sellised muutused on toimunud ka varem ning midagi hullu pole juhtunud. Teisest küljest peaksime ütlema, et me peame muutusi jälgima ja saama aru, miks need toimuvad ja mis meie ümber toimuvad,“ arutles Siim Veski.