''Unepuudus on väga laialt levinud (probleem). Seega on tähtis leida täpsed laialt levinud terviseprobleemide taga lasuvad mehhanismid, mis mõjutavad vähemalt haavatavamaid indiviide terve nende elu vältel. Veelgi enam, muutusi aju plastilisuses peetakse äärmiselt tähtsaks nii tõsiste neuropsühhiaatriliste häirete – näiteks sügava depressiooni – tekkimisel kui ka nende ravis,'' selgitas Cristoph Nissen Freiburgi ülikooli meditsiinikeskusest.

Eelnevad tööd on viidanud, et ärkvelolek kasvatab ajukoore erutatavust. See mõjutab aga otseselt seda, kuidas ajurakud üksteisega suhtlevad. Mida aeg edasi, seda vähem valivaks need keskkonnast lähtuvate mõjutuste suhtes muutuvad. Äärmuseni minnes, ükskõik mis signaali see teiselt neuronilt saab, viib see ikka mingi vastuseni. See vähendab rakkude võimet adekvaatselt keskkonnale reageerida, vähendab info töötlemise tõhusust ja kasvatab aju energiatarvet. Teisisõnu viib see ebamugavustundeni, mida kogevad pikemat aega ärkvel olles pea kõik.

Vaatamata sellele, et selgitus võib tunduda loogiliselt igati vettpidav, polnud suudetud une ja unepuuduse mõju ajurakkude vaheliste ühenduste tugevusele seni inimkatsetes otseselt demonstreerida. ''Näitasime esimest korda, et unepuudus vähendab (aju) võimet peenhäälestada sünapside keskmist tugevust ja uute assotsiatiivsete sünapside plastilisust. See pakub selgitust teada-tuntud unepuudusega kaasnevatele vaimsetele puudujääkidele nagu näiteks mäluhäired,'' lisas Nissen.

Järeldused põhinevad 20 vabatahtlikuga tehtud katsetel, kelle ajutegevust jälgiti kindlate ajavahemike tagant elektroentsefalograafiga. Aju erutatavuse mõõtmiseks võeti appi koljuülene magnetstimulatsioon. Näiteks saab piisavalt tugeva magnetimpulsiga motoorse ajukoore sihikule võttes panna liikuma katsealuse käelihase. Katsed näitasid, et mida pikemat aega uurimisalused üleval olid, seda nõrgemat impulssi tarvis läks, mis on selge märk aju kasvanud erutatavusest.

Kuigi seda võib pidada esmapilgul positiivseks märgiks, on sellel ka varjupool. Lisaks katsealuste magnetväljadega mõjutamisele pani Nisseni töörühm regulaarselt proovile katsealuste mälu. Nagu oodata võis, ei muutnud tulemused unevõla kasvades paremaks. ''Ilma süvaune ajal aset leidvale sünapside üldise tugevuse kärpimiseta väheneb aju võime moodustada uudsete stiimulite peale uusi ühendusi, mis pärsib uute mäletuste kodeerimist ja üldist adaptiivset informatsiooni töötlemist,'' selgitas professor.

Kui kaks tähelepanekut kokku panna, võib seega ajus näha kaht tüüpi plastilisuse vastastikmõju. ''Lihtsustatuna vähendab või puhastab uni ajus ühendusi, mis muudab võimalikuks uue informatsiooni omandamise,'' märkis Nissen. Teisisõnu vajab aju igal ööl kalibreerimist ja üldise erutatavuse vähendamist, et suudaks järgmisel päeval uutele väljakutsele adekvaatselt reageerida.

Professor loodab lisaks, et täiendava arendustööga jõutakse ravimiteni, mis mõjutavad aju plastilisust. Alternatiivselt oleks võimalik aju erutatavust muuta koljuülese elektristimulatsiooniga. Taolisi abinõusid võiks kasutada aga kliiniliste sümptomite leevendamiseks. Kõigil teistel puhkudel tasuks enda vormis hoidmiseks lihtsalt õhtul õigel ajal magama minna

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.