Zika viirus ja vastuseta küsimused

Zika viirus on jõudeolekus hingitsenud tõenäoliselt juba aastasadu, kuid alates eelmise aasta veebruarist saavutanud ohtliku mõõtme ja tekitanud hulganisti vastuseta küsimusi. Epidemioloog Kuulo Kutsar võtab viiruse ajakirjandusliku mikroskoobi alla.
Eelmise aasta veebruari algul panid Brasiilia kauge ja vaese kirdepiirkonna arstid tähele, et kohalikud elanikud haigestusid tuhandete kaupa gripitaolisse palaviku, lööbe, halva enesetunde, liigesevalu ja silmapõletikuga kulgevasse haigusesse. Tõbi kestis umbes nädala ja selle kulg oli suhteliselt kerge. Arstide kahtlus langes dengue ja chikungunya viirusnakkustele, mis olid sel ajal Brasiilias laialt levinud.
Laboratoorsed uuringud aga ei kinnitanud kahtlust. Märtsi lõpuks oli haigestunud ligemale 7000 inimest, kuid haigustekitaja jäi endiselt tundmatuks, kirjutab epidemioloog Kuulo Kutsar ajakirjas Horisont.
Esimene valguskiir saabus kuu aega hiljem, kui Bahia osariigi laboriarstid hakkasid kahtlustama, et haigustekitajaid võivad levitada piirkonnas massiliselt levinud sääsed. Hakati kaaluma eksootilist ja vähetuntud Zika viirusnakkust, mis polnud Lõuna-Ameerikas varem levinud. Kõigi üllatuseks viitasidki uuringute tulemused just Zikale.
Zika viirushaiguse levik Brasiilias ning teistes Ladina-Ameerika ja Kariibi mere maades võttis ohtliku mõõtme. Seda „eksporditi“ reisijatega ka paljudesse välisriikidesse ning haigus omandas hävitava iseloomu – viirus kahjustab kesknärvisüsteemi ja põhjustab lootel kaasasündinud väärarenguid. Seetõttu kuulutas Maailma terviseorganisatsioon WHO tänavu 1. veebruaril välja rahvusvahelise tähtsusega rahva tervise hädaolukorra.
Praeguseks on sääskedega leviv Zika viirushaigus jõudnud rohkem kui kuuekümnesse riiki. Keegi ei oska arvata, mida see tähendab rahvale ja milliseid tagajärgi võib see kaasa tuua.
Milline võib olla Zika viirushaiguse levik maailmas?
Sellele küsimusele ei oska tõepärast vastust anda ei Zika uurijad ega WHO. Zika viirused on levinud Aasia ja Aafrika maades aastakümneid ja tõenäoliselt isegi sadu aastaid. Nüüd on see viirus levima hakanud ka läänepoolkera maades. Samal ajal ei ole teada, millise ulatuse ja tasemega on sellega kaasnev immuunsuse kujunemine ohumaade elanikel.
Samuti ei ole piisavaid andmeid Aafrika maades levinud Zika viiruse Aafrika variandi bioloogiliste omaduste, epideemilise potentsiaali ja immunogeensuse kohta. On vaid oletatud, et viiruse Aafrika variandi epideemiline potentsiaal on väike. Sama arvati kuni hilise ajani ka viiruse Aasia variandi kohta, kuid ometi muutis see oma bioloogilisi omadusi ja väljus vaikolekust.
Lahtine on küsimus, kuidas võib käituda reisijate kaudu viirusevastase kaitseimmuunsuseta inimeste hulka (näiteks Euroopasse) jõudnud Zika viirus. Vastuseta on ka küsimus, millist epidemioloogilist tähtsust omab ahvide, sebrade, elevantide ja näriliste Zika viirusekandlus. See võib olla määrava tähtsusega näiteks Aafrika maade ökosüsteemis, kus võib eksisteerida seni tundmatu viiruste ülekandemehhanism, mis tagab Zika viiruse ringluse ja leviku.
Selgitamist vajab seegi fakt, et Soome, Saksamaa, Austraalia, Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Jaapani reisijad on nakatunud nendes Aasia (Tai, Maldiivid, Malaisia, Indoneesia, Filipiinid) ja Aafrika maades (Senegal), kus teadaolevalt ei ole Zika viirus levinud.
Kuidas Zika viirus Brasiiliasse jõudis, kuidas on võimalik selle levikut tõkestada ja kui tõenäoline on Zika ilmumine Eestisse? Sellest saab lähemalt lugeda suvises Horisondis ilmunud terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsari loost „Zika viirushaigus. Tee vaikolekust pahaendelise epideemiani“.
Toimetaja: Pamela Maran