Immuunsüsteemi „tugevus“ või „nõrkus“ on suhteline mõiste
„Tugevdab immuunsüsteemi“. Olete ehk kunagi näinud taolist silti mõne toote etiketil? Mida see õigupoolest tähendab ja kas „tugev“ immuunsüsteem on ikka hea või oleks mõnes olukorras hoopis parem „nõrk“? Immuunsüsteemi ei anna mõõta tugeva või nõrgana, märgib Tartu ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson avades mõtestades immuunsüsteemi sootuks teises valguses.
Möödunud aasta lõpul ilmus ajakirjas PLOS Computational Biology artikkel, milles toodi välja, et mõned allergeenid, nagu pähklites ja õietolmus sisalduvad valgud, sarnanevad teatud parasiitide valkudega. Need omakorda panevad meie immuunsüsteemi reageerima ja tekitavad näiteks allergia.
Miks meie keha niimoodi reageerib? Pärt Peterson selgitab, et PLOSis ilmunud artikkel toetab ideestikku, mille kohaselt allergiasuunaline immuunreaktsioon on oma evolutsiooniliselt algupäralt tekkinud sellest immuunsüsteemi osast, mis kaitseb inimese organismi parasiitide vastu, eelkõige just suuremate parasiitide, näiteks sooleusside vastu.
Lihtsalt öeldes tunneb meie organism ära parasiidi valgu ja tekitab selle abil parasiidi vastase immuunkaitse. Paraku tuvastab meie organism sarnase valgu ka õietolmust ja pähklitest ning tekitab samal viisil allergilise reaktsiooni. Parasiitide vastane reaktsioon on niisiis väga vana viis, kuidas immuunsüsteem reageerib.
See, et immuunsüsteem reageerib, näitab järelikult süsteemi toimimist.
Küllalt sageli on viimastel aastakümnetel olnud juttu sellest, et meie keskkond ja toit on sedavõrd saastatud, et inimeste immuunsüsteem on nõrgem ja meil esineb rohkem allergiaid. Kuidas Pärt Peterson immunoloogina seda näeb – kas meie immuunsüsteem on aja käigus kuidagi muutunud?
„Sellisele asjale on raske ühest vastust anda. On teada fakt, et allergiaid esineb arengumaades vähem kui arenenud maades,“ toob Peterson alustuseks välja. Sellele on mitu hüpoteesi, kuid päris lõpuni pole nähtust võimalik üheselt tõestada.
Üks domineerivatest hüpoteesidest, mida ka hügieenihüpoteesiks nimetatakse, ütleb, et immuunsüsteemi poolset kaitset tekitavatel T-lümfotsüütidel on arenenud kaks erinevat haru. Esimene neist tegeleb infektsioonide ja viirustega, teine on aga evolutsioonis välja kujunenud võitlemiseks juba eelmainitud parasiitidega
Need immuunsüsteemi arenguharud võistlevad teineteisega – kui üks hakkab domineerima, siis teist surutakse alla.
Hüpoteesi aluseks on idee, et kuna elame puhtamas keskkonnas ja sööme toitu, mis on tööstuslikult toodetud ega ole päris otse loodusest, siis meie immuunsüsteemi mikroobidega tegeleval harul ei ole piisavalt tegevust.
Seega immuunsüsteem ei tegele päris korralikult mikroobidele reageerimisega, kuna liigpuhta keskkonna tõttu ei näi see meie organismile tarvilik olevat.
Kuna see immuunsüsteemi haru on n-ö jõude, hakkab teine, see parasiitide vastane haru, võimenduma. Aga kuna inimese tänapäevases elukeskkonnas ei esine ka parasiite, siis kandub selline võimendumine üle ülitundlikkusreaktsiooniks, mis avaldub allergiatena ümbritseva keskkonna valkude, allergeenide, vastu.
See tähendab, et kui me ei anna oma immuunsüsteemile piisavalt võimalust tegeleda mikroobidega, siis leiab ta rakenduse, hakates reageerima allergeenidele, näiteks meid ümbritsevatele keemilistele elementidele või ka artikli alguses mainitud valkudele õietolmus ja pähklites.
Immuunsüsteem kujuneb välja 1–5aasta vanuses
Aga lähme tagasi artikli alguses mainitud immuunsüsteemi „tugevuse“ ja „nõrkuse“ juurde.
„Tugevuse“ ja „nõrkuse“ küsimust mõtestab Peterson pigem nii, et kuhu poole immuunsüsteem kaldub. „Pole mõtet öelda, et kellelgi on „tugev“ või „nõrk“ immuunsüsteem. Pigem on ta „tugev“ või „nõrk“ mingi asja suhtes. Küsimus on, mille suhtes see tugevus või nõrkus avaldub,“ selgitab professor.
Ta toob paralleeli rahvusega: ei saa öelda, et rahvus on tugev või nõrk. Pigem saab öelda, et see on teatud komponentide kogum, millest osa on tugevamad mingis osas, teises jälle nõrgemad. Immuunsüsteemi reageerimine on samuti viis näidata kohati oma „tugevust“, mõni kord ka üle reageerides, kohati aga „nõrkust“, jättes millelegi reageerimata.
Immuunsüsteemi „tugevus“ ehk tegelikult võime reageerida kujuneb välja lapseeas. Just sel perioodil, nii 1–5aasta vanuses, peaksid lapsed kokku puutuma erinevate bakteritega.
Hügieenihüpotees ütleb, et kui inimene ei saa lapseeas piisavalt kontakti mitmekesise mikroobimaailmaga, tekib ühe immuunsüsteemi suuna võimendumine. See suund on orienteeritud immunoglobuliini molekulide ehk lühidalt Ig-antikehade tootmisele, mis ürgselt on seotud parasiitide vastase võitlusega ning avaldub allergiana.
Siit võibki oletuslikult välja lugeda vastuse, miks arengumaades, aga ka lihtsalt maal kasvanud lastel on vähem allergiaid: nad puutuvad väikelapse eas kokku mitmekesisema mikroobimaailmaga. Vähem allergiat on leitud ka lastel, kes kasvanud paljulapselistes peredes või käinud lasteaias. Kokkupuude mikroorganismidega varajases eas stimuleerib immuunsüsteemi seda osa, mis tegeleb edaspidises elus infektsioonidega. Seetõttu ei hakka neil domineerima see immuunsüsteemi suund, mis seondub allergiate avaldumisega.
„Tugevdab immuunsüsteemi“ – kuidas suhtuda?
Aga kui toote etiketile on ikkagi kirjutatud „tugevdab immuunsüsteemi“ – millise pilguga Pärt Peterson seda vaatab?
„Minu arust on see reklaami viis, mida kasutatakse väga palju ära asjade müügiks,“ märgib Peterson. Kindlasti on sel oma tõetera, et hea tervise juures olemiseks on vaja vitamiine ja mitmekülgset toitu.
Kolm mõtet, mida meelde jätta:
1) Immuunsüsteemi ei tasu vaadelda kui nõrka või tugevat,
vaid kui nõrka või tugevat millegi suhtes ning küsida,
miks see nii on.
2) Immuunsüsteemil on erinevaid osi, mis teineteisega
võistlevad: kui üks domineerib, surutakse teist alla.
See tähendab, et kui mikroobidega tegelevale harule ei
anta piisavalt tegevust, hakkab üle reageerima
parasiitidega tegelev haru, mis sageli väljendub
allergiates.
3) Hügieenihüpotees: kui inimene ei saa lapseeas piisavalt
kontakti mitmekesise mikroobimaailmaga, tekib ühe
immuunsüsteemi suuna võimendumine. Seega on kasulik,
kui kasvavad lapsed viibivad võimalikult palju
mikroorganismide poolest rikkas maakeskkonnas ja vabas
looduses.