Teadlane: muutuvad kliimaolud nõuavad ettemõtlemist ja planeerimist   ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sajandi keskpaigaks võivad väga kuumad suved olla tavalised, hoiatavad kliimamudelid.
Sajandi keskpaigaks võivad väga kuumad suved olla tavalised, hoiatavad kliimamudelid. Autor/allikas: Anu Sildnik / Vagabundid.Wordpress.com

Poole sajandiga on Eesti aasta keskmine õhutemperatuur kerkinud kahe kraadi võrra ja praeguste kliimamudelite kohaselt see tendents jätkub. Milline saab olema meie kliima tulevikus, mis võimalusi ja ohte see endaga toob ning kuidas uute oludega kohaneda? ERR Novaator rääkis muutuvast kliimast Tartu ülikooli loodusgeograafia teaduri Mait Sepaga.

Te pidasite hiljuti Tartus ettekande maailma tulevikukliimast. Millistele andmetele seejuures toetusite ja kui pika perspektiivi peale see kliimat ennustab?

Andmeteks olid modelleerimistulemused, mis tehti mullu keskkonnaagentuuri poolt ja mudelid baseeruvad Põhja-Euroopa teaduskeskuste mudelitel. Tegu on projekti EURO-CORDEX mudelitega, mis on praegu selle kandi uusimad ja ilmselt ka usaldusväärseimad tulevikukliima projektsioonid. Vaatasime, kuidas kliimamuutused mõjutavad meie ühiskonda ja keskkonda 21. sajandi lõpuni. Mudelväljundid olid aastad 2040-2070 ja 2070-2100. Klimatoloogias ongi tavaks uurida 30 aasta pikkuseid perioode.

Milliseid tendentse näeme, kui vaatame tagasi viimase 60 aasta peale?

Eesti kliima on kindlasti soojenenud, selles pole kahtlustki. Kui vaatame õhutemperatuuri statistikat, siis viimase 60 aasta jooksul on aasta keskmine temperatuur tõusnud suurusjärgus kaks kraadi. Seda on tegelikult väga palju, kuna globaalsel tasandil on see number 0,8 kraadi. Läänemere piirkond ja Eesti ongi üks suhteliselt kiiremini soojenenud piirkondi planeedil. Kaks kraadi ei ütle väga palju, aga reaalses elus tähendab see, et meil on talved jäänud väga lühikeseks ja läinud ka soojemaks.

Jaanuari keskmine õhutemperatuur on tõusnud tervelt viis kraadi ja klimatoloogilises mõttes on märts muutunud kevadkuuks, varem oli see aga talvekuu. Soojenemise märke on teisigi. Looduses käijad on kindlasti tähele pannud, et meie metsades on päris palju tamme juurdekasvu, mis näitab, et loodus on juba reageerinud soojenemisele, mida igapäevaelus ehk ei panegi tähele.

Mida on kahekraadine soojenemine nüüdseks kaasa toonud ja kuidas paistab järgmise 30-60 aasta pilt?

Kahekraadist temperatuuritõusu argielus eriti ei tähelda. Reageerime ju ikka sellele, milline ilm on hetkel õues, siis riietume vastavalt ning läheme kas lund kühveldama või paneme jalga kummikud. Viimase 60 aasta kliimamõjusid ühiskonnale on raske hinnata, sest toimunud on väga palju muid sündmusi. Näiteks toimusid Nõukogude liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvuse taastamine, mille mõju ühiskonnale on kliima mõjust kindlasti kordades suurem olnud.

Üldiselt võib arvata, et ka tulevane kliimasoojenemine ei pruugi argielus täheldatav olla, kuna sotsiaalsed protsessid varjutavad neid. Kindlasti on kliimamuutus üheks lisateguriks, mis võib teatud sotsiaalseid protsesse võimendada. Selle mõju ühiskonnale on väga keeruline hinnata, aga kindlasti oma vindi ta neile protsessidele juurde annab.

Kui vaadata, mida võiksime kliimasoojenemise jätkudes peljata, siis võib-olla muutub meie loodus. Päris paljudele liikidele muutub Eesti meeldivaks elupaigaks, olgu siin eredaima näitena toodud šaakal. Aga kindlasti toimuvad muutused taimestikus. Tõenäoliselt kuusele ei hakka Eesti kliima edaspidi kuigi hea olema.

Samuti mõjutab see ilmselt meie põllumajandust, mis on juba reageerinud seeläbi, et meil kasvatatakse aina rohkem maisi ja teisi taolisi lõunamaadest pärit kultuure. Nii soojaks Eestis muidugi ei lähe, et aastas saaks kahte saaki. Aga võib-olla selle sajandi lõpus on mõned talved sellised, kus vegetatsiooniperiood üldse ei katke ja siis on ka talvel haljas, nagu praegu Kesk-Euroopas.

Sotsiaalsetest küsimustest muutuvad tõenäoliselt lähiajal probleemiks suvised kuumalained. Juba mitu suve on olnud sellised, kus üle 30-kraadised temperatuurid kestavad mitu päeva järjest. See on üsna ohtlik teatud elanikkonna gruppidele — vanuritel, väikelastel ning kroonilistel haigetel tekib kuumastress ja kui kuumalaine väga pikalt kestab, siis see võib mõjuda paljudele inimestele isegi surmavalt. Kui neid tulevikuprogoose uskuda, siis sajandi keskel hakkavad sellised väga kuumad suved olema tavalised. Siis ongi enam-vähem sama kuum nagu praegu Vahemere ääres ja ehk tuleb päevati hakata pidama siestat.

Kuna merevee tase hakkab tõusma, sest vesi soojenedes paisub, siis tuleb harjuda mõttega, et Eesti enam maakerke tulemusel ei laiene, vaid hakkab kokku tõmbuma.

Aga see muutus pole selline, et sajandi lõpuks oleks Noarootsi uuesti saar. Samas need veetaseme juurde tulevad lisamillimeetrid annavad endast märku just suurte tormide ajal. Paljudel on veel meeles Pärnu üleujutused. Kui sarnased sündmused peaksid korduma, siis tõenäoliselt järgmise ülisuure tormiga jõuab vesi natuke kaugemale kui 2005. aastal. Seal ongi just selline millimeetrite mäng, ent need muutused on tulevikus kõige silmatorkavamad.

Maailmas räägitakse kliimapagulastest, kes lahkuvad kodumaalt äärmuslikuks muutuva kliima tõttu. Kui suurt hulka inimesi see praegu puudutab ja kui palju võib kliimapagulasi tekkida lähima sajandi jooksul?

Paljugi oleneb sellest, millised hakkavad olema demograafilised protsessid. Eestis on selge, et rahvastik vananeb, väheneb ja koguneb linnadesse. Ookeaniäärsetes maades ehk näiteks Bangladeshis, Sri Lankal ja Indias on elanikkond väga noor ja paljuneb aktiivselt. Seal võib ränne mingil hetkel tekkida ainuüksi ülerahvastatuse tõttu.

Kliima mõju on väga keeruline siin hinnata, kuna demograafilised protsessid on kindlasti suurema mõjuga. Ka päris paljud praegused konfliktid Lähis-Idas on tingitud sellest, et keskkonnaressursse ehk eelkõige vett on vähe ja suur osa neist sõdadest käibki puuduva ressursi ümber, seda ka Aafrikas. Veepuudus ja pidevad sõjad selle ümber panevad inimesed liikuma. See on väga keeruline küsimus, et kui suur hulk inimesi võib seal liikuma hakata.

Kui oletada, et ookeanitase tõuseb ja rannikualad ujutatakse üle, siis ainuüksi Bangladeshis on ookeani pinnale väga lähedal elavaid inimesi umbes 10-15 miljonit. 20 aasta pärast on neid seal tõenäoliselt 20 miljonit.

On potentsiaal, et liikuma hakkab kümneid miljoneid inimesi – kas seetõttu, et veepind tõuseb või jääb magevett väheks ja inimestel pole enam, millest elada. 

Tegua saareriigi sada elanikku kuulutati 2005. aastal ÜRO poolt esimesteks kliimapõgenikeks. (Foto: Meredith James / Wikimedia Commons)

Peatselt toimub COP21 kliimakonverents. Kas seal on lootus jõuda mõne mõistliku leppeni või jääb kohtumine taas jututoa tasemele?

Optimist peab olema, aga vaadates, kui palju on maailmas erinevaid huvisid, kuidas erinevad maad on võimelised oma ökoloogilist jalajälge vähendama ja kasvuhoonegaaside emissiooni piirama, siis esinevad seal väga suured lõhed. Suurbritannia on kuulutanud, et nende majandus kasvab ilma, et nad tõstaksid CO2 emissiooni. Arenguriigid jällegi vaatavad, et CO2 õhkupaiskamise ja majanduskasvu vahel on väga selge seos, ehk mida enam kütame, seda paremini meil majanduses läheb.

Arenguriigid näitavad selgelt arenenud riikide poole, et need nõuded takistavad arengumaadel arenemist ja vastuolud on üsna teravad. Teisalt, kui me kasvuhoonegaaside emissiooni ei ohja, siis päris paljudel Okeaania riikidel on juba see terav mure, et nende riigid kaovad ookeanitaseme tõusu tõttu füüsiliselt ära. Optimist peab olema, aga reaalsus on teine, vähemalt Pariisi kohtumiselt ma väga läbimurret ei looda.

Kas kliimat annaks üldse praegu kuidagi päästa? Või tuleks lihtsalt kohaneda ja kuidas seda teha?

Päästmisega on see lugu, et isegi kui me praegu kõik autod ja korstnad seisma paneme, siis kliimasoojenemine tõenäoliselt jätkuks, seda vähemalt sajandi keskpaigani. Sellist lootust ei maksa arendada, et lähidekaadidel toimuks inimkonna mõtteviisis radikaalne muutus. Pigem peame hakkama mõtlema, kuidas kohaneda.

Kohanemise suhtes ei maksa paanikasse sattuda. Sellist hollywoodilikku supertormi kindlasti ei tule, kus ühel päeval on päikesepaiste ja teisel päeval juba jäämäed. Peaksime läbi mõtlema, mis punktides on meie ühiskond haavatav ja pöörama neile tähelepanu. Peame arendama oma ühiskondlikku mõtlemist ja planeerimist selles suunas, et arvestame ka seda, et praegu on meil selline kliima, aga mõtleme ette, mis saab siis, kui mõnekümne aasta pärast on hoopis teistsugune kliima. Päris paljud kliimaga kohanemise meetmed on väga lihtsad: asjad tuleb läbi mõelda, vaadata tulevikku ning teha lähtuvalt sellest otsused.

Eesti kontekstis on hetkel puudus võib-olla see, et me pole harjunud asju planeerima, ette mõtlema ja selle plaani järgi tegutsema. Tegutseme ühtelugu nagu tuletõrjujad, lendame probleemi peale kohale, aga selline probleemilahendus on ühiskonnale palju kulukam, kui ettemõtlemine ja planeerimine.

Mille pärast on Euroopas kliimamuutustega kohanemise protsess käimas? Selle taga on ka raha, sest arvestatakse, et praegu kohanemisele ja meetmetele kulutatav euro hoiab tulevikus kokku kuus eurot õnnetuste likvideerimisel ja valearvestuste tasandamisel. Me peame lihtsalt harjuma sellega, et tuleb oma asju läbi mõelda.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: