Kultuur varustab meid teatavate ajakäsitustega, neid võib nimetada ajamudeliteks. Just nende jagatud käsituste kaudu suudavad inimesed aega liigendada, väärtustada ja enda jaoks tähenduslikuks muuta.

“Üha enam elatakse absoluutses olevikus, minevik on irrelevantne. Muidugi teatakse, osa sündmusi on toimunud enne teisi, aga seeläbi ei tajuta aja kulgu, ega seda, kuidas praegune on eelnevast välja kasvanud. Ka tulevikust mõeldakse täiesti konkreetselt, näiteks isikliku elu ja karjääri raamistikus. Tuleviku on oleviku jätkumine pluss tehnilised detailid.” Mihkel Mutt (Marek Tamme tsiteering).

Ajaloolisusrežiim on viis, kuidas inimühiskonnad, kultuurid liigendavad minevikku, olevikku ja tulevikku. Lääne kultuuri võiks periodiseerida selle järgi, et pikka aega antiigist uusajani domineeris Läänes mineviku-keskne ajamudel, kus oma otsuseid olevikus põhjendati mineviku autoriteediga. Selles legitimeeris minevik nii oleviku kui tuleviku.

18. sajandil toimus aga oluline muutus ning maad võttis tuleviku-keskne ehk futuristilik ajamudel. Selle pöördmomentideks võib pidada Prantsuse revolutsiooni ja mitmeid sündmusi 20. sajandil, kus ehitati paremat ühiskonda helgema tuleviku nimel.

Seegi aeg sai otsa 20. sajandi lõpus Nõukogude Liidu lagunemisega ning maad võttis oleviku-keskne ehk presentistlik aeg.

“Väljakutse, mille ees seisame õpetlastena, aga tegelikult iga kodanik: kuidas elada oleviku-keskses kultuuris? Kuidas uurida minevikku oleviku-keskses kultuuris? Kuidas oleviku ajamudelit soodustab ja võimendab digitaalne revolutsioon, digitaaltehnoloogia areng – kas mitte päris mitmed hoiakud ei pärine sellest digitaalsest ajamudelist, mis on piire ületav ja kõikjalolev?”

Marek Tamme ettekanne “Kuhu kadus tulevik?” kõlas Tallinna ülikooli tippkeskuste teaduskohvikus 16. novembril. Siintoodu on ettekandest põgus videokokkuvõte.