Kätlin Aare: kuidas hingamine vestluseid mõjutab? ({{commentsTotal}})

Meeste ja naiste kõne kiirus on erinev
Meeste ja naiste kõne kiirus on erinev Autor/allikas: Flickr Creative Commons/ Tanakawho

Ehkki me sellele peaaegu kunagi ei mõtle, on hingamisel vestlustes väga oluline roll, kirjutab Tartu ülikooli keeleteaduse doktorant Kätlin Aare. Peale selle, et õhku on vaja lihtsalt hääle tekitamiseks ja kõne produtseerimiseks, kasutatakse hingamist ka teatud suhtluseesmärkide täitmiseks.

Et hingamisest täpsemalt rääkida, tuleb kõigepealt selgeks teha, millisest hingamissüsteemist juttu tuleb. Laias laastus on hingamine selle funktsioonide järgi jaotatud kaheks:

1) organismi üldise toimimise eesmärgil toimuv hingamine, mida kontrollib ajutüvi;
2) kõnehingamine, mis tähendab hääle tekitamiseks ja rääkimiseks vajaliku õhuvoo kontrollimist. Seda süsteemi reguleeritakse koos ülejäänud kõne- ja keelefunktsioonidega ajus kõrgemal tasandil kui üldist gaasivahetussüsteemi.

Vestluste seisukohast on oluline just see, kuidas õhku kasutatakse rääkimise ja vestluse käigu mõjutamiseks.

Kõnehingamise peamised mustrid jagunevad omakorda kaheks. Vaikne hingamine ehk tavaliselt kuulaja hingamismuster koosneb enam-vähem võrdse kestuse ja sügavusega sisse- ja väljahingamisfaasidest. Hingamist rääkimise ajal iseloomustavad seevastu väga lühikesed sissehingamisfaasid ja üsna pikad väljahingamisfaasid.Rääkimist iseloomustab ebavõrdne hingamisfaaside jaotus, sest räägitakse üldjuhul vaid välja hingates, vaikselt kuulates on hingamisfaaside kestused aga enam-vähem võrdsed. (Allikas: Kätlin Aare)

Kõneledes tuleb meil alati arvestada kopsudes oleva õhuhulgaga. Kui õhku jääb liiga väheks, ei jõua me oma juttu lõpuni rääkida ja jätkamiseks tuleb uuesti sisse hingata. On teada, et kõva häälega lugedes hingatakse alati sisse vahetult enne uue lõigu algust, enamasti enne uut lauset ning suure tõenäosusega keerukamate lausete osalausete vahel – näiteks seal, kus on koma. Seega võib järeldada, et need hetked, kui valju häälega lugedes võetakse uus hingetõmme, on teksti struktuuri ja lauseehituse põhjal üsna hästi ette ennustatavad. Sobivate hingetõmbekohtade määramiseks kasutame infot sellest, mida meil kohe-kohe öelda tuleb ja kuhu meil jutuga lõpuks jõuda on vaja.

Olukord on aga segasem, kui meil pole teksti, millelt maha lugeda ning jutt pole pähe õpitud. Nii juhtub näiteks tavapärastes igapäevavestlustes, mille kulgu ei ole võimalik ette planeerida.

Kuigi rääkimine eeldab seda, et on enam-vähem teada, mida kavatsetakse öelda, on reaalajas kõne planeerimine ajule koormavam kui lihtsalt teksti maha lugemine. Seetõttu on spontaanses kõnes palju mõttepause, lõpetamata lauseid, järske teemavahetusi, teemade vahel edasi-tagasi hüplemist ja muud, ning hingetõmbedki esinevad rohkem grammatiliselt ebasobivates kohtades. Sellest hoolimata püütakse ka spontaanses kõnes võtta hingetõmbepaus mingil struktuuriliselt loogilisel hetkel, näiteks suuremate moodustajate piiridel nagu lugedeski. Nii on oma kõnet lihtsam jupikaupa ette planeerida ja jutt on kuulajale ka paremini arusaadav.

Enne ütle, siis hinga, muidu võid ütlemisega hiljaks jääda!

Olukorda raskendab aga see, et igas vestluses on kaks või rohkem osalejat ning kõik tahavad varem või hiljem sõna saada. Samas on selge, et pidevalt korraga rääkida ei ole hea mõte, sest nii ei saaks keegi midagi aru. Niisiis on osalejatel vaja üksteisele kuidagi näidata, et nad soovivad ise rääkima hakata (kõnevooru haarata), et nad pole veel lõpetanud (kõnevooru hoida) või et nüüd on nende jutt otsas ja keegi teine võib jätkata (kõnevooru üle anda).

Et rääkimise järjekorras ettepoole jõuda, kasutatakse igasuguseid ebaausaid võtteid. Näiteks segatakse vahele just siis, kui teisel saab õhk otsa ja enne mõtte lõpuni rääkimist on tal tarvis korraks uuesti sisse hingata.

See võte on osake suuremast süsteemist, kus neid vahendeid, millega me võib-olla eneselegi teadmata vestluseid reguleerime, on hulga rohkem. Muu hulgas märgib paljudes maailma keeltes jutu peatset lõppemist see, kui hääle põhitoon hakkab langema ja muutub isegi kärisevaks. See näitab, et kopsudes hakkab õhk otsa saama ja kõrialuse rõhu langemise tõttu ei ole kehal enam piisavalt jõudu, et häält stabiilsena hoida. Niisiis on ainuvõimalik järeldus see, et kõneleja lõpetab kohe rääkimise, isegi kui see toimub vaid hetkeks. Selliseid märke otsime vestlustes kogu aeg, et teada, millised on teiste osalejate vestluskavatsused ja kuidas meie omad nendega sobituda võiks.

Ka kõnehingamises on olulisi kõnevoorude vaheldumist reguleerivaid vahendeid, ehkki nende kasutamist tajume pigem alateadlikult. Näiteks on sissehingamist peetud märgiks sellest, et kohe algab jutt. Seda märguannet tajutakse tugevamalt, kui kõnele eelnev hingetõmme on vali ja/või füüsiliselt märgatav. Hinge kinni hoidmine võib näidata aga seda, et kõnevoor pole läbi ning kõnelejal on parasjagu mõttepaus käsil. Väljahingamist peetakse aga märgiks sellest, et kõneleja on lõpetanud ja keegi teine võib kõnevooru üle võtta. Kui osalejaid on rohkem kui kaks, kasutatakse ka selliseid vahendeid, millega kõnevoor mõnele kindlale osalejale üle anda. Seda tehakse vahel näiteks silmside abil, ent teinekord ka otsese pöördumisega.

Tehnilistel põhjustel pole vähemalt hingamisest neid vahendeid ja mustreid siiani olnud võimalik väga hästi kontrollida. Vestluste ja hingamise eksperimentaalset uurimist on aga hiljuti alustatud Stockholmi ülikooli foneetikalaboris. 2015. aasta kevadel salvestati seal muuhulgas ka mitu spontaanset eestikeelset vestlust kolme osaleja vahel, et uurida hüpoteesi hingetõmmete sügavuse seostest vooruvahetussüsteemiga. Täpsemalt uuriti seda, kas vahetult enne kõnevooru algust toimuv hingetõmme on jutu algamise märkimiseks sügavam kui need hingetõmbed, mis sama kõnevooru sees asuvad.

Samaaegselt vestlusega salvestati iga osaleja hingamissignaale spetsiaalsete elastsete rihmadega, millest üks asetati kaenlaaukude kõrgusele ja teine naba kõrgusele ning mis mõõtsid muutusi rindkere ümbermõõdus. Rihmadest saadud signaalid kombineeriti kaalutud summaks, mis näeb sisuliselt välja nagu sisse- ja väljahingamiste laine esimesel joonisel.

Kehaümbermõõdu muutusi mõõtvate elastsete rihmade asukohad. Salvestatud andmed kombineeritakse signaalide kaalutud summaks. (Allikas: Kätlin Aare)

Statistilise analüüsi tulemused näitasid, et kõnevoorule eelnev hingetõmme on tõepoolest oluliselt sügavam kui sama kõnevooru sees olevad järgnevad hingetõmbed. Selgus ka, et ehkki amplituud erines neis märkimisväärselt, algasid hingetõmbed mõlemas asukohas ikkagi peaaegu samalt kopsudes oleva õhuhulga tasemelt. See tähendab, et erinevus kõnevoorueelse ja –siseste hingetõmmete amplituudis tekkis hoopis hingetõmbe lõpus kopsudes oleva erineva õhuhulga tõttu.

Sellest võib järeldada, et signaal, mida jutu algamise näitamiseks kasutatakse, ei ole lihtsalt sügavam hingetõmme, vaid ka füüsiliselt tajutavam hingetõmme. Mida rohkem kopsud õhku täis tõmmata, seda rohkem venib rindkere, muutes hingetõmbe ja sellega algava jutu teistele vestluses osalejatele lihtsamini märgatavaks.

Tartu ülikooli doktorant Kätlin Aare kevadel Stockholmi ülikoolis kaitstud magistritöös "Respiratory patterns and turn-taking in spontaneous Estonian: Inhalation amplitude in multiparty conversations" alustatud eestikeelsete vestluste uurimist jätkatakse Stockholmi ja Tartu ülikoolide foneetikalaborite koostööna ka edaspidi. Eesmärk on hingamismustrite abil vestluskavatsuste kohta veelgi enam välja uurida.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: