Mis oleks parem paik alustamiseks, kui peagi praktilise psühholoogia ajakirjas ilmuv ülevaade "Nii palju lugeda, nii vähe aega: kuidas me loeme ja kas kiirlugemine võib aidata". Uurimus pakub vastust ka hiljuti ERR Novaatorile laekunud lugeja küsimusele.

Kaheksa aasta eest istus kuuekordne kiirlugemise maailmameister Anne Jones tugitooli Londonis asuvas Charring Cross Roadi raamatupoes, et teha tutvust viimase J. K. Rowlingi "Harry Potteri" raamatuga. Jonesil kulus selleks 47 minutit, mis teeb 4200 sõna minutis. Tempost hoolimata suutis ta hiljem anda raamatust ülevaate ka kohalikule meediale. Meenutades samale raamatule kulutatud 7,5 tundi tuleb paratamatult kadedus peale.

Ent väidetavad rekordid ei piirdu vaid Jonesi saavutusega – mõni kiirlugemise entusiast väidab, et suudab hoomata minutis kümneid tuhandeid sõnu. Tolstoi "Sõja ja rahu" tarvis tuleks loovutada vaid veerand tundi. Elizabeth Schotter, ülevaate üks autoritest, märgib aga ERR Novaatori toimetajaga vesteldes, et sellest ei tohiks lasta end heidutada. Väidetavad entusiastid ei loe klassikalises mõttes.

"Lugemist on raske määratleda, kuna inimesed teevad seda erinevalt ja erinevates kontekstides. On sinu enda teha, kui peeneks sellega lähed. Ent traditsiooniliselt peame selleks ikkagi kirjaliku teksti hoolikat töötlemist, mille tulemusel suudame mõista autorite algset tähendust. Reeglina hõlmab see üksikute sõnade äratundmist ja nende konteksti asetamist," sõnab Schotter. Seega erineb see näiteks tekstist silmadega üle libisemist, mille eesmärk on haarata sellest parasjagu olulist informatsiooni.

Erinevuse märkamiseks ei pea alati kasutama spetsiaalseid seadmeid. "Selle käigus kalduvad inimesed keskenduma vähematele sõnadele ja hüppavad paljudest üle. Mõnikord registreerivad nad vaid ühe sõna paari rea kohta. Seda on inimeste silmi jälgides näha. Üksikute sõnade hoomamiseks kuluv aeg seejuures ei muutu. Paratamatult tähendab see lõppkokkuvõttes, et inimesed ei mõista teksti sedavõrd hästi, kui seda hoolikalt lugedes."

Viimane peegeldub otseselt tekstist aru saamist mõõtvate testide tulemustes. Etteruttavalt ja kasutades ülevaate autorite enda sõnu: seni tehtud teadustööde põhjal puudub alus väita, et korraga saavad olla "hundid söönud" ja "lambad terved". Lugemiskiiruse kasvatamisel tuuakse alati ohvriks tekstist arusaamine. Nõnda sobib see küll lihtsate ja lühemate argitekstide massist läbi närimiseks, kuid mitte kirjandusklassika nautimiseks.

Kiirlugemine vs silma võrkkesta füsioloogia

Kiirlugemise idee populariseerimises oli juhtroll ameerika õpetajal ja hilisemal ärinaisel Evelyn Woodil, kes suutis haarata minutis väidetavalt kuni 6000 sõna. Tõsi, üksikute sõnade asemel luges ta enda sõnul tervikmõtteid. "Enamik tänapäeval populaarsetest kiirlugemise kursustest põhinevad tema 1950. – 1960. aastatel väljakäidud ideedel. Sama võib öelda enamiku veebis leiduva info ja eneseabiraamatute kohta. Sellest ajast saadik pole kiirlugemise õpetamise vallas erilist innovatsiooni olnud," selgitab Schotter.

Teemat käsitlevatel kursustel õpetatakse erinevaid viise, kuidas "lugeda", mida peaksid silmad tegema ning mis järjekorras ja kui kaua peaksid inimesed teksti teatud osadele keskenduma. Samuti antakse juhtnööre sisekõne allasurumiseks ja vaatevälja laiendamiseks, et ühe silmamunade liigutamise tulemusel saaks haarata rohkem teksti.

Kirjanduse põhjal puudub enamikul tehnikatest aga teaduslik alus. Näiteks praeguse arusaama järgi ei võimalda võrkkesta füsioloogia lugeda üheaegselt kaht tekstirida. Mõnel tehnikal on aga tekstist arusaamisele suisa pärssiv mõju. Viimaste hulka kuulub hoidumine silmamunade juba loetud tekstile suunamisest, sõnade ebatavalises järjestuses esitamine ja osade sõnade, näiteks inglise keeles artikli "the", eemaldamine.

Paremaid tulemusi ei paku ka sisekõne alla surumine. Uuringute käigus on leitud, et sel on sõnade tuvastamises oluline roll, kasvõi näiteks sõnade "meat" (liha) ja "meet" (kohtuma) eristamiseks. Eriliselt kannatab keerukamate tekstide mõistmine, täielikult pole võimalik sellest vabaneda.

Sõna mõttes vokaliseerimisel saadetakse närviimpulsid ka sama sõna ütlemiseks tarviklikke lihaseid kontrollivatele ajurakkudele, mistõttu liiguvad vaevumärgatavalt ka neelulihased. Sarnast liikumist on täheldatud ka kiirlugemisekspertidel, kes on enda sõnul sisekõnest lahti saanud.

"Küll aga on viimasel ajal näha mõningaid uuendusi tehnoloogia vallas. Muidugi leidus taolisi abivahendeid ka poole sajandi eest, aga need olid arusaadavalt kohmakad. Tänapäeval kasutatavad tehnikad hõlmavad näiteks arvuti või nutitelefoni ekraanil korraga ühe sõna näitamist (RSVP tehnika) ja sõnade vaheldumise kiirust saab muuta. Mõni rakendus muudab sõnade värvi, teised muudavad nende vahelist ruumi, kuigi viimased ei too ilmselgelt kaasa lugemistempo hüppelist kasvu," lisab lugemise uurija.

Schotter toob välja, et viimasel ajal eriliselt populaarseks saanud RSVP tehnikat kasutati algselt 1970. aastatel psühholoogilaborites arusaamise teaduslikuks uurimiseks. Toonaste uuringute käigus leiti, et inimesed suudavad vaevata hoomata üksikuid lauseid, mille sõnu näevad lugejad vaid saja millisekundi jooksul. Pikemate tekstide puhul hakkas aga arusaamisvõime oluliselt kannatama. Kui minutis esitati nõnda rohkem kui 200 sõna, ei suudetud loetud teksti enam nii hästi meenutada. Veidi oli abi sellest, kui käsitletavat teemat mainiti juba esimeses lauses.

"Tarkvara ei tea midagi sellest, mida sa mõistsid ning millist sõna on sul vaja kauem näha. Samas su silmad on ajuga ühenduses ja nõnda on see info olemas. Sul on võimalus minna tagasi vaid siis, kui sul seda tõesti vaja on. Kui inimesed vaatavad taoliste tehnoloogiate poole, lootes sellega aega säästa, siis peavad nad pettuma. See ei tähenda, et nad ei peaks seda üldse tegema, kuid nad peavad seejuures aru saama, et ei hakka kunagi lugema valguskiirusel ja teevad seejuures kompromisse," tõdeb Schotter. Omad piirangud seab lisaks töömälu suurus.

On selge, et ükski inimene ei suuda lugeda minutis paari tuhandet sõna ja mõista neid sama hästi kui paarisadat. Näiteks 1985. aastal ajakirjas Reading Research Quarterly ilmunud töös kirjeldab Ronald Carver eksperimenti, milles pani proovile neli vilunud kiirlugejate rühma – kiirlugemist nõudvatel ametikohtadel töötavad inimesed, kuulsad kiirlugejad ja kaks rühma tavapärasest kiiremini lugevaid kolledžiõpilasi. Neist isegi parimad ei suutnud minutis 600 sõna lugedes mõista üldauditooriumile suunatud Reader's Digesti tekstidest enam kui 75 protsenti.

Harjutamine teeb meistriks

Mida siis kiiremini lugemiseks teha, seejuures teksti mõistmise võimet kaotamata? "Lugemiskiirus sõltub osaliselt sellest, kui palju on eelnevaid kogemusi. Inimesed, kes loevad rohkem, teevad seda kiiremini. Mida rohkem sa ühte või teist sõna näed, seda kergem on seda lugeda. Kuid mitte ainult – rohkem lugedes suudad paremini hoomata keele alusloogikat ja sõnade vahelisi seoseid," kinnitab lugemise uurija. Samuti kasvab sõnavara ja seda vähem peavad silmad lause sisu mõistmiseks võõra sõna poole tagasi pöörduma.

Samas nentis Schotter, et võluvitsa pole ning osaliselt taandub lugemiskiirus individuaalsetele eripäradele. Kuid inimeste lugemisoskus on tema sõnul niigi muljetavaldav.

"Kui mõtled selle peale, kui kiiresti näiteks tavalised kolledžis käinud inimesed loevad – umbes 200-400 sõna minutis, ja võrdleme sellega, kui kiiresti inimesed räägivad – keskmiselt 150 sõna minutis, siis teeme seda tegelikult äärmiselt kiiresti. Kaks korda kiiremini, kui me rääkida ja kuulata jõuame. Lugemise uurijana on seetõttu mõnikord masendav kuulda, kui rahulolematud inimesed oma lugemistempoga on, arvestades, kui hämmastavalt kiiresti me seda tegelikult teeme ja teades samal ajal, kui kompleksseid protsesse see tegelikult hõlmab," arutleb Schotter.

Ülevaade ilmub ajakirjas Psychological Science in the Public Interest.