Eksperdid pole biorelvadest lähtuva ohu suhtes üksmeelel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ebola-kindlas riietuses tervishoiutöötjad.
Ebola-kindlas riietuses tervishoiutöötjad. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Mõne aasta eest lõid maailmas laineid kaks teadustööd, milles kirjeldati looduses ringlevatest linnugripiviirustest kergemini levivate ja surmavate viirustüvede loomist. Debatt eksperimentide otstarbekuse üle päädis mitmeaastase moratooriumi kehtestamisega. Ekspertide seas läbiviidud uuring näitab nüüd, et asjatundjad pole endiselt üksmeelel, millist ohtu katsed endas kätkevad.

Pittsburghi ülikooli meditsiinikeskuse terviseohutuse keskuse vanemteadur ja uurimuse juhtivautor Gigi Kwik Gronvall nendib ERR Novaatorile antud intervjuus, et kuigi arvamuste paljusus muudab ühtsete kaksikkasutusega uurimistööd reguleerivate reeglite väljatöötamist keerukamaks, kattuvad uurimistööst lähtuvad ohud suuresti looduslikult esinevatest haigustest tulenevate riskidega, mille vähendamine peaks olema niigi riikide tervishoiupoliitika loomulikuks osaks.

Gripiviiruste tõvestusvõimelisemaks muutmist kirjeldavad tööd leidsid laia kõlapinda, kuid bioohutuse teema kui selline pole uus. Miks te taolise küsitluse läbi viisite?
Kui räägime uue funktsiooniga geeniprodukti tekkega seonduvast vastuolusid tekitanud teadustööst ja gripi uurimisest laiemalt, siis oli enamik muresid seotud bioohutusega. Enne seda oli aga tähelepanu all biojulgeolek. Ühendriikide valitsust biojulgeoleku küsimustes nõustav teadusnõukogu märkis, et nad ei soovi selliste uurimuste avaldamist, kuna pelgavad, et uurimistulemusi kasutatakse muuks kui teadustööks. Nagu teame, leidsid need siiski avaldamist.

Tänaseks on kehtestatud moratoorium, mis keelab uudikfunktsiooniga mutatsioonidega gripiviirustega tehtava uurimistöö rahastamist. Vähemalt seni, kuni suudetakse riskide ja uuringutest lähtuva kasu osas üksmeelele jõuda. Kõige varem ilmub vastav raport 2016. aasta kevadel. Lõpliku otsuse juures suuresti määravaks see, kui tõsiseltvõetavaks peavad inimesed uurimistöö väärkasutusest või laboris juhtuvast õnnetusest lähtuva ohu realiseerumist. Väärkasutuse mõtlen ma viiruse sihilikku paljundamist biorelvana kasutamiseks või kahju tekitamiseks laiemalt.

Nii uurisime me poliitilisi otsuseid mõjutada suutva 59 eksperdi arvamusi selle kohta, mida nad biorelvadest arvavad, kui tõenäoliseks nad nende kasutamist peavad ja kui suureks nad praegust ohutaset hindavad. Leidsime, et kogukonnas on tõeline arvamuste paljusus. Kui näiteks üks arvas, et järgmise kümne aasta jooksul toimub kusagil maailmas kindlasti biorünnak, mille käigus haigestub vähemalt sada inimest, siis teise arvates oli stsenaariumi realiseerumise tõenäosus vaid protsent. Seeläbi kujuneb riskide hindamine tõenäoliselt äärmiselt keerukaks.

Muu hulgas leidsite, et bioloogia vallas hariduse saanud pidasid biorelvadest lähtuvat ohtu ja uurimistöö väärkasutuse võimalust reeglina väiksemaks. Kuna oled ise immunoloogi haridusega, siis kas julged oletada, mis vahe taga on?
Me ei saanud ajakirjas küll selle üle spekuleerida. Kuid kui ma peaksin oletama, siis võib selle taga olla kaks asjaolu – mitte keegi, kes on teaduskraadi omandanud, ei kasutaks uurimistööd inimestele kahju tekitamiseks või arvavad nad, et seda on lihtsalt liiga raske teha. Isiklikult arvan ma, et kuna see poleks vastava hariduse saanud inimeste jaoks liiga keeruline, on see pigem usu küsimus.

Ülikooli eetikakursustest võib reaalselt kasu olla?
Maailmas tehakse teadustööd mitmetes kohtades (naerab), nii et eetikakursus võib olla õpingute loomulik osa, kuid võib ka mitte. Üldiselt usun, et eetikaalane koolitus pole teadlastele ilmtingimata hädavajalik, demonstreerimaks neile, et biorelvi ei tohiks kasutada. Kuid samas aitab see neil kindlasti paremini hoomata, et nende kolleegide või kaastööliste kavatsused ja eesmärgid ei pruugi nende omaga ühtida.

Samuti näitas analüüs, et biorelvadest lähtuvat ohtu pidas väiksemaks millenniumi- ja X-põlvkond (nooremad kui 50-aastased). Kui palju võis seda oodata, arvestades, et enamik tänapäeval elavaid inimesi ei mõtle näiteks selle peale, et maailmas leidub endiselt tuhandeid stardivalmis tuumarelvi?
Võrreldes buumi- (sündinud 1946-1964. aasta vahel ja vaiksepõlvkonnaga (sündinud 1920. aastate keskpaigas – 1940. aastate alguses) tajusid nad ohtu tõepoolest oluliselt väiksemana. Me ei saa taas vahe kohta midagi kindlat öelda, kuid kui ma tulemusi teistele tutvustan, hakkavad nad sageli naerma ja märgivad, et „nooremad inimesed ongi naiivsed“. Võta seda, kuidas tahad!

Kas inimesed suhtuvad üldse bioloogilistesse ohtudesse kergekäelisemalt? Mäletan mõni aeg tagasi ajakirjas Bulletin of Atomic Scientists ilmunud arvamuslugu, milles soovitati asendada tuumarelvad jõu-tasakaalu säilitamiseks millegagi, mis tuumatalve ei põhjustaks, näiteks mittenakkuvate biorelvadega. Sa ei olnud ideest just vaimustuses...
Jah! Ma leian oma vastuses, et see on kohutav idee mitmel põhjusel. Esiteks on bioloogiliste relvade konventsioon suurepärane näide rahvusvahelisest leppest, mida järgitakse. Kuigi pärast selle allkirjastamist 1972. aastal on olnud mõningaid üleastumisi, on üldised standardid olnud siiski väga kõrged. Kuid teiseks, isegi kui leiad võimaluse asendada tuumarelvad mõne teise mehhanismiga, mis avaks riikidele võimaluse nende ründamise ohtu vähendada, pead sa esmalt tuumarelvadest lahti saama. Seega tekitad sa uue probleemi seejuures vanast vabanemata.

Mille poolest bioloogilised relvad teistest massihävitusrelvadest olemuslikult erinevad ja kuidas see ekspertide hinnanguid mõjutab?
Bioloogilistest relvadest lähtuvad riskid on suhtelist määramatud. Me ei tea, kas ja millal neid kasutatakse. Minevikus on olnud siiski piisavalt palju vahejuhtumeid, et selle pärast muretseda. Samal ajal muutub tehnoloogia, mis võimaldab mikroorganisme muuta ja vormida, täpsemaks ja kättesaadavamaks üha rohkematele inimestele. Seetõttu usun isiklikult, et on ainult aja küsimus, kui midagi juhtub ning peame selleks vahepeal valmistuma, et selle mõju minimeerida.

Kuid tasub märkida, et seda ei pea käsitlema eraldiseisva probleemina. See kattub suuresti looduslikult esinevatest haigustest lähtuvate riskidega. Seega, kuigi ma ei saa rääkida sellest, mida toob kaasa bioloogiliste relvade kasutamine, on meil küllaga näiteid, mida toovad kaasa looduslikud haigused. Suurte epideemiate tehtav laastamistöö on reeglina ulatuslikum, kui sõdade külvatav häving või ükskõik milline relvade sihilik kasutamine. Näiteks 20. sajandil, mida võib pidada inimajaloo üheks verisemaks, tapsid rõuged rohkem inimesi kui kõik sõjad kokku.

Mainisid juba, et mikrobioloogia areng on toonud tehnoloogiad, mis muudab mikroorganismide geneetilise koodi muutmise lihtsamaks kui kunagi varem. Näiteks paari päeva ilmus ajakirjas Nature artikkel, kus tutvustati CRISPR/Cas9 süsteemi kasutavaid amatööre. Mida sellises olukorras riiklikul või rahvusvahelisel tasandil teha saab?
Ma loodan, et laiemas plaanis on see ainult positiivne ilming. Võimalust bioloogilisi süsteeme muuta, isegi juhul kui see ei toimu teadusasutuses, saab kasutada hariduslikel eesmärkidel ja tekitada teaduse vastu huvi ning võib viia uute lahedate toodeteni. Taoliselt sünniks kindlasti rohkem tavainimestele kasulikke rakendusi kui laboratooriumis.

Kuid lõpuks satud paratamatult olukorda, kus on raske nende väärkasutust ära hoida ja sa pead selleks valmis olema. Me nägime näiteks Ebola näitel, kui oluline on viirushaiguste seire. Puhangute nende varajases staadiumis avastamine avab võimaluse epideemiale juba eos piirid panna. Rahvusvahelisel tasandil saab kindlustada, et seire toimub, bioohutusele kulutatakse piisaval määral, teadlased saavad vajaliku treeningu ja haiguspuhangutega tegeldakse enne, kui need probleemiks muutuvad.

Ma loodan, et sellele tähelepanu pööramist hirmu külvamiseks pidavatel inimestel on õigus, kuid usun, et maailmas pole väga palju neid, kes arvavad, et esilekerkivate haiguste pärast muretsevad inimesed tahavad tegelikult kedagi hirmutada.

Pöördudes tagasi ajakirjas Science ilmunud töö juurde, kuna ekspertide, kes peaksid valdkonnaga paremini kursis olema, vastused varieerusid seinast seina, siis mis lootus on meil jõuda kaksikkasutusega uurimistöö osas tähendusrikaste reeglite või ettekirjutusteni?
See on väga hea küsimus. Me tõstatasime selle teema osaliselt seetõttu, et me peame kõigepealt selgeks rääkima, mis üleüldse oht on ja jõudma konsensusele selle osas, mida annab teha iga selgeltpiiritletud riski vähendamiseks. Selle asemel, et osutada näpuga konkreetse eksperimendi suunas ja raiuda, kuidas see biorelva kasutamise tõenäosust kasvatab ja selle väljaarendamist kiirendab, mõtlemata seejuures läbi, kes seda reaalselt saadavat teavet väärkasutama hakkaks.

Nõustun, et see muudab kaksikkasutusega uurimistööd käsitlevat debatti keerukamaks, kuid seda arvesse võtmata ei saa me tegelikult ette võtta midagi laiahaardelist ja tähendusrikast.

Arvamuse paljususe tõttu arvan ma, et peaksime keskenduma ohutusele. Ka kõige ohtlikum töö või eksperiment ei muutu probleemiks, kui see laboriseinte vahelt välja ei pääse. Usun, et ka eksperdid jõuavad vähemalt ohutust käsitlevate meetmete sh ohtlike haigustekitajate käitlemiseks tarviliku treeningu osas kergemini üksmeelele, kui näiteks tehtava töö sihiliku väärkasutamise osas.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: