Teadlane: kliima soojenemisega vabanev metaan tekitab positiivse tagasiside   ({{commentsTotal}})

Välitööd Tempelfjorden'is. Vasakul Martin Liira.
Välitööd Tempelfjorden'is. Vasakul Martin Liira. Autor/allikas: Peter Hill

Kliima soojenemist ning selle tagajärgi võib Teravmägedel igal sammul oma silmaga näha. Nii kinnitab Longyearbyenis järeldoktorantuuris uurimistööd tegev teadur Martin Liira.

Kolm aastat tagasi Tartu ülikooli geoloogina lõpetanud Martin Liira asus pärast doktorikraadi omandamist aktiivselt otsima järeldoktorantuuri võimalusi. Ühel hetkel sattus ta kuulutusele, kus Teravmägede ülikool otsis just temasugust inimest ning mees ei kõhelnud kaua. Mägedest vaimustunud Liira sõnul on Teravmäed oma metsiku loodusega iga geoloogi jaoks paradiis. Nõnda koliski ta mullu sügisel koos perega Tartust kaheks aastaks Arktikasse, paari tuhande kilomeetri kaugusele Longyearbyenisse.

Selles jaheda kliimaga linnas elab inimesi vaid veidi üle 2000 ning asulast väljudes tuleb arvestada võimalusega kohata suurt ja ohtlikku kiskjat – jääkaru. Sestap tuleb seal loodusesse minnes Liira sõnul alati kaasa võtta kaitsevahend, olgu selleks signaalpüstol või vintpüss. Ühe korra on mees lume peal pikutavat jääkaru ka eemalt näinud. See oli kogemus, mis ajas pisut kadedaks nii mõnedki Teravmägedel töötavad kolleegid.

Liira tööpäevad mööduvad enamasti välitöödel, kus sõidetakse laevaga Barentsi meres ja Teravmägede fjordides ning võetakse paarisaja meetri sügavuselt põhjasetetest spetsiaalse puuriga proove. “Täpsemalt otsin ma hetkel metaani ja muid lenduvaid süsivesinikke,” lausub geoloog. Kuna tegu on lenduvate ühenditega, siis nõuab see peale proovi võtmist kiiret tegutsemist, et saada gaasid kätte ja neid hiljem laboris analüüsida. “Teravmägedel või üldse Arktikas teaduse tegemise plusse ja ka põhilisi mõtteid on see, et saad minna välja ning see on tervikuna sinu katsete tegemise laboratoorium,” ütleb Liira.

Setteproovide võtmine on küllalt robustne ja üsna pikka aega samamoodi töötanud meetod. Selleks lastakse toru trossi otsas mere põhja ning ammutatakse sealt hiljem analüüsitavat materjali. Samas on hilisem laboritöö proovidega Liira kinnitusel viimastel aastatel tohutult arenenud, ehkki välitöödega võrreldes võtab see kordades kauem aega. TÜ-s keskkonnatehnoloogiaga tegeldes liikus teadur juba doktoriõpingute ajal geokeemia, täpsemalt anorgaanilise keemia suunale.

Geokeemiaga tegeleb ta ka praegu ja selles osas on kattuvus eelneva uurimistööga suur. “Juurde on tulnud see, et põlise maismaarotina olen ma nüüd järsku laevaga Põhja-Jäämerel loksumas. Varem pole ma sellistes tingimustes pidanud katseid tegema,” kirjeldab mees uut väljakutset. Süsivesinikega tegeleval geoloogil tuli Teravmägedel õpingute ajal omandatu taas meelde tuletada. Samas peab uute asjade ja kogemuste omandamist järeldoktorantuuri suureks plussiks.

Aga miks ikkagi uurida metaani? Kas kaugemaks eesmärgiks on näiteks selle ammutamine fjordidest? “Kahtlemata on suurtel naftakompaniidel huvi see välja uurida,” teatab Liira. Üks tähtsamaid asjaolusid metaani juures on tõik, et tegu on väga tugeva ehk süsihappegaasist üle 20 korra tugevama kasvuhoonegaasiga. “Me teame, et Arktika igikelts peidab enda all metaani gaashüdraatide või muul näol suurtes kogustes, aga kui palju seda on, me täpselt ei tea.”

Liira lisab, et kliima soojenedes soojeneb ka meri ja selles olevad setted. See aga võib tuua kaasa metaani vabanemise vette, kust gaas jõuab omakorda atmosfääri ja põhjustab kliima edasist soojenemist, mis omakorda sulatab Arktikat veel rohkem. Seega, mida rohkem metaani atmosfääri jõuab, seda rohkem hakkab teda vabanema ka merepõhjast ning tekib positiivne tagasiside. “Kõige pessimistlikumad arvutuskäigud ütlevad, kui praegu Arktikas kinni olev metaan peaks vabanema, siis võib kliima soojenemine hüppeliselt kasvama hakkata,” hoiatab teadlane.

Teadlasterühm rõõmustab edukalt kulgenud välitööde üle. Martin Liira on vasakult kolmas. (Foto: Peter Hill)

Hetkel on siiski tegu pigem spekulatsioonidega, sest Arktika raske ligipääsetavus annab uurimiseks vähe andmepunkte. Sestap pole hetkel võimalik toetuda ka kuigi täpsetele mudelitele, ehkki kliima seisukohalt vaadates on metaani uurimine võtmetähtsusega. “Kahtlemata on metaan ressurss. Isegi kõige pessimistlikumate arvutusmudelite kohaselt on metaani Arktikas omajagu ning võib-olla on tulevikus ka tehnoloogia, kuidas seda sealt kätte saada,” annab geoloog aimu ühest võimalikust stsenaariumist.

Liira sõnul on kliima soojenemine Teravmägedel täiesti ilmselge ja selle kogemiseks ei pea isegi kaua koha peal elama. Arktikas nimelt on soojenemine märgatavalt kiirem. “Käisime talvel välitöödel fjordi jääl peal setteid puurimas,” kirjeldab mees. “Liustik asus meist paarisaja meetri kaugusel, aga GPS-i andmetel olime liustiku peal.” Seega taganevad liustiku keeled nii kiiresti, et kaardi andmed ei jõua tegelikkusele enam järgi. Samuti oli möödunud talv kohalike andmetel üks kõige tormisemaid ja üsna hiljuti oli Teravmägedel ligi 20 kraadi sooja. Liira hinnangul näitab see, et maksimumid on ka seal teravamaks läinud. “Kliima soojenemine on päris ja Teravmägedel on võimalik seda igal sammul näha,” ütleb ta tõsiselt.

Augustis lahkub suve kodumaal veetev mees taas kaugele põhja. Tema kaheaastane teadusprojekt on küllalt intensiivne, selle käigus tuleb teha hulk analüüse ja võtta proove. Pärast aga ootab ees materjali vormimine artikliteks ning aruanneteks. “Hetkel oleme keskendunud fjordi setetele, aga sotti tahaks saada ka sellest, mis toimub sügavamal meres mandrilaval,” räägib Liira.

Tema uurimisobjekt metaan võib olla nii termogeenne ehk tulla sügavamatest orgaanikarikastest kihtidest, ent see võib olla ka bioloogilist päritolu. Metaan ühendina on looduses suhteliselt tavaline ja seda tekib mitmel pool, ent küsimus on kontsentratsioonides. “Kui metaan on termogeenne, siis on sügavamal mingid orgaanikarikkad kivimid ja kui nad juba metaani välja annavad, siis võib-olla annavad nad veel mingeid gaase, õli või naftat välja,” kirjeldab Liira oma kaugemat eesmärki, milleks on ka raskemate süsivesinike uurimine.

Teravmägede ümbruse merepõhi on väga detailselt ära kaardistatud. Teadlase sõnul on mõnikord mere põhjas märgata lehtrikujulisi auke, mis võivad olla suhteliselt sümmeetrilised ja lamedapõhjalised. Inglise keeles kutsutakse neid pockmarkideks ja need vormid viitavad, et sealt on gaasid või kergemad ühendid välja lekkinud. Seepärast proovibki Liira koos kolleegidega kindlaks teha lehtrite päritolu, vanust ja sedagi, millised gaasid või ühendid on need põhjustanud.

Teravmägesid iseloomustab mees väga mõnusa elukohana. Enne sinnaminekut pelgas ta pisut kolm kuud kestvat polaarööd, ent koha peal selgus, et Longyearbyen on piisavalt väike ning kõik on käe-jala juures. “Samas on linn piisavalt suur, et kõiki inimesi seal tundma ei õpi ning kõiki restorane ja kohvikuid ühe päevaga päris läbi ka ei käi,” lausub ta. Ka teaduse tegemise kohana on Teravmäed ühe geoloogi jaoks sisuliselt labori eest. Piisab minna linnast vaid natuke maad eemale, kui vilunud geoloogi silm märkab juba selliseid vorme, mida Liira varem ainult õpikupiltidel nägi. Samuti tunneb teadur heameelt selle üle, et teaduse osakaal kasvab Teravmägedel üsna kiiresti ning üha rohkem teadlasi tuleb Teravmägedele ja Arktikasse uurimistööd tegema.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: