Eesti naisteadlased: Airi Värniku teadlaseks kasvamise tee ja triibuline elufilosoofia ({{commentsTotal}})

Tallinna ülikooli vaimse tervise professor ja Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi asutaja ning juhataja Airi Värnik.
Tallinna ülikooli vaimse tervise professor ja Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi asutaja ning juhataja Airi Värnik. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Psühhiaatriaprofessor Airi Värnik on rahvusvaheliselt tunnustatud silmapaistev Eesti teadlane. Sõjajärgses Tartus kasvanud daam ütleb praegu tagasi vaadates, et elu pole kunagi raske, on vaid huvitavad ja vähem huvitavad ajad.

Te olete pärit Tartust. Milline oli Tartu sõjajärgse lapse silme läbi?

Me elasime vanaisa majas Kivi tänavas. See maja on praegugi alles ja mina olen selle maja hooldaja ja omanik. See oli natsionaliseeritud, kuid vanaisa koos vanaemaga hoidsid jätkuvalt maja ja aeda korras, ei põdenud vara kaotamise pärast, olid uusasunike suhtes sõbralikud.

Lapsepõlve piltidest rääkides tuleb meelde Emajõe paadimees. Mitte Viljandi paadimees, vaid Emajõe paadimees, kes asendas purustatud Kivisilda. Ta sõitis regulaarselt ühelt kaldalt teisele. See maksis natuke. Paadis oli umbes 12 kohta ja ta sõitis iga ilmaga, olgu vihm või raju. Talvel kõndisime üle jää.

Mäletan veel seda, et kui olin päris väike tüdruk, olid Kivi tänava alguses purustatud majad, kus okastraatide taga töötasid saksa sõjavangid. Mind kui väikest last saadeti neile sibulaid ja leiba viima.

Meenuvad veel suhkrusabad. Suhkur oli defitsiit. Vanaisa majas oli kaks väikest kauplust, üks selline vürtspoe-taoline. Aegajalt toodi sinna suhkrut. Kui saadi teada, et suhkur võib tulla, seisti poe juurde järjekorda. Vahel seisti eelmisel õhtul juba. Meil oli privileeg: see saba oli meie värava juures.

Sõjajärgset aega meenutavad inimesed sageli väga raskena. Kuidas teile tundub – kas see oli raske või seda lihtsalt hiljem tajutakse raskena?

Mina olin ainus laps peres ja oskasin suud pidada. Ema-isa meelsust teadsin küll ja teadsin ka seda, et oodatakse valget laeva.

Minu toonased vana kooliga õpetajad olid väga kenad ja minu arust olid õpetajad ka eestimeelsed. Kui näiteks küsiti, kes tahab oktoobrilapseks, siis mina kohe hüüdsin: „Mina! Mina!“. Sest mu sünnipäev on oktoobris. Kodus rääkisin, mis juhtus ja kui hiljem koolis teatasin, et ei soovi oktoobrilaps olla, siis midagi minuga ei tehtud. Pioneeriks ka ei läinud.

Aga kui ma keskkoolis ei läinud komsomoli, siis oli paha lugu. Ma olin hea õpilane – kõik klassid lõpetasin ainult viitega – ja direktor esitas ultimaatumi, et kui ma komsomoli ei lähe, siis kuldmedalit ei saa. Aga kõik õpetajad jäid enda juurde ning keegi ei pannud mulle alla viie. Niisiis pidin kuldmedali saama, aga direktor lihtsalt ei andnud seda mulle füüsiliselt kätte.

Kas lõpetamisel ei antudki kätte või ei andnud tema?

Ma ei saanudki seda kätte enne kui Hruštšovi sula ajal kui ma juba arstina töötasin. Läksin siis haridusministeeriumi ja küsisin selle medali. Ja sain ka. Peaaegu kümme aastat hiljem. See on mul kodus sahtlis.

Mis mõjutas erialavalikut ning pani 1960. aastate Eestis spetsialiseeruma psühhiaatriale?

Arstiõppe kolmandal kursusel läksin kohe kirurgiasse. Püüdsin käia kirurgiaringis ja haavakliinikus Toomel. Aga professor Artur Linkberg ütles mulle, et jätke see mõte, sest käed ei ole nii kindlad ja kõht ei ole nii suur – peab olema selline tümikas keha, mida vastu operatsioonilauda toetada – aga selline pikk ja peenike ebakindlate kätega, see ei sobi kindlasti.

4. kursusel tuli psühhiaatria ja see sobis mulle väga, kõhkluseta läksin ma peale lõpetamist tööle psühhiaatrina, suunati Jämejala haiglasse. Mul oli varem mõttes kas arhitektuur või arstiteadus, aga kuna arhitektuuri jaoks oli vaja elada Tallinnas ja ma olin nii väga peres kasvanud laps, siis Tallinna minek ei meeldinud kellelegi.

Millest lähtus gerontopsühhiaatria teema valik Leningradi Behterevi instituudis?

Sattusin Behterevi instituuti nii, et kohtusin meie suvekodus Elvas suvitajatega Peterburist. Sain teada, et on instituut, kus tegeletakse psühhiaatriaga ning sinna võib soovi korral õppima minna. Hakkasingi seda asja ajama. Tegin ära eksamid, sest ma ei teadnud, et on vabariiklikud kohad. Suur üle-liiduline konkurss oli ja imekombel sain mina selle koha. Pärast selgus, et ma sain sellepärast, et kogemata olin sooritanud sisseastumiseksamite asemel lõpueksamid. Behterevis saadeti mind gerontoloogia osakonda.

Toonane Moskva ja Leningrad olid omavahel erinevatel seisukohtadel skisofreenia diagnoosi osas. Moskva pani väga kergekäeliselt välja skisofreenia diagnoosi ja see võttis inimeselt väga palju võimalusi elus ära. Leningrad vastupidi proovis seda diagnoosi võimalusel vältida kasutades teisi diagnoose, mis võisid ka sümptomaatikaga sobida. Mulle see meeldis. Üks sellistest diagnoosidest oli taandarengu ehk involutsiooni ehk preseniilne psühhoos. See antigi minu teemaks.

Uurimisplaani järgi pidin Eestist otsima need haiged, kellel oli vähemalt 5 aastat tagasi see diagnoos pandud. Pidin selgitama, kas on tekkinud skisofreeniale omane kulg või defekt või on sümptomaatika, mis kinnitab preseniilse psühhoosi diagnoosi. See oli raske töö selles mõttes, et kõik need 148 inimest tuli Eesti pealt üles otsida, et nende seisund kindlaks teha.

Leningradis oli väga huvitav – tõeline intelligentide seltskond! Nii oponent kui juhendaja olid vanad vene aristokraadid. Raamatukogu oli tolle aja kohta rikkalik – lugesime raamatuid mikrofilmidelt.

Kõik läks hästi, kuni Kõrgemasse atestatsioonikomisjoni Moskvas, kus kaitstud kraadid kinnitati, tuli kiri Eestist. Väideti, et neid haigeid, keda ma oma teesides esitasin, nagu poleks olemas olnudki. Mulle anti võimalus uuesti kaitsmisele tulla. Juhendajal oli õnnetusnud korduskaitsmise põhjus teada saada ja ta käskis kaasa võtta haiguslugusid, mis olid mul kasutada.

Minna Moskvasse esimest korda elus, otsida üles Kõrgem atesteerimiskomisjon ja seal esineda, kaitsta uuesti – see oli ikka kole küll.

Aga millest see Eestist tulnud kiri ajendatud võis olla?

See veelahe psühhiaatriaprofessor Elmar Karu ja professor Jüri Saarma vahel oli alguse saanud juba varem. Osa arstidest jäid Karu juurde, enamus läks hoogsalt tiibu sirutanud Saarma juurde, mina olin Karu grupis. Professor Saarmale, kes peatselt juhi rolli sai, ei meeldinud, et ma Leningradi läksin, tema oli Moskva koolkonna mees. Mul on säilinud ka kiri kolleegilt Behterevi Instituudist, kus viidatakse kaebekirja taga olnud isikule.

Lõppes see kõik ju hästi – töö sai teist korda siiski kaitstud.

Jah, lõppes hästi. See kaitsmine ei olnud üldse raske. Näitasin neid haiguslugusid ja vastasin komisjoni mõnele küsimusele. Sain selge poolehoiu. Olin esimene kraadiga naispsühhiaater Eestis ja üldse kolmas Märt Saarma ja Vaino Vahingu järel.

Kui võrdlete toonasi võimalusi kasutada patsientide andmeid ja haiguslugusid praegusega, siis kuidas te seda näete?

Seal on tohutu erinevus. Ma olin arst-psühhiaater ja sain seetõttu ilma erilise loata neid haiguslugusid arhiivist kasutada. Aga toona olid ka näiteks kliinilised konverentsid, kuhu toodi haigeid, keda kõikide ees küsitleti, küll õppeotstarbel, kuid siiski. Praegu on üsna uskumatu see, et asutuste juht või kaadriosakond (personaliosakond) võis küsida oma töötaja kohta, kas ta on psühhiaatrilise haigena arvel, ja haiglad vastasid, pidid vastama.

Kas selline asi oleks tänapäeval võimalik?

Ei ole. Ei tohi ju ka haiglates ringi käia või ruume näidata nii, et haiged on näha. Tohutu vahe on.

Näiteks 1989. aastal tegime uurimistöö – psühholoogiline autopsia, kus me rekonstrueerisime suitsiidi sooritanu elu ja suitsidaalse kriisi. Selle käigus me käisime küsitlemas suitsidendi lähedasi nende kodus. Paljudel juhtudel ei olnud võimalik kohtumist isegi kokku leppida, kuna telefone oli vähestel. Lihtsalt ilmusime uksele ja saime – ime küll – 93 protsendil juhtudest jutud räägitud. Inimesed olid pelglikud, ei julgenud keelduda. Tänapäeval nii suure valimi kattega uuringuid pole enam olemaski. Inimesed teavad oma õigusi ja oskavad ennast kaitsta. Ja ma arvan, et see on õige, kuigi teadust on raskem teha.

Hoolimata juba Leningradis kaitstud doktorikraadist otsustasite 1997. aastal minna Stockholmi Karolinska instituuti. Kust selline otsus tuli?

Mingisugust granti või otsust ei olnudki. See arenes nii, et 1989. aastal sai Eestis korraldatud konverents Forum Medicorum Estoniae ning saime külalistena kokku üle saja eesti arsti üle maailma. Sel ajal oli mul juba psühhiaatrina töötades suitsidoloogia vastu huvi tekkinud, sest suitsiidikatsetanuid raviti kui raskeid vaimuhaigeid, psühholoogiat ja sotsioloogiat eirates.

Ma olin saanud juba asutada Arstide Liidu juures suitsiidide uurimisgrupi, kuid teavet oli vähe. Forumil sain tuttavaks ühe Eestist pärit psühhiaatriga Ants Andersoniga, tema viis mind kokku Danuta Wassermaniga, kes on praeguseks maailmakuulus suitsidoloog-psühhiaater Karolinska instituudis.

Alustasime Danutaga epidemioloogilisi uuringuid suitsiidide kohta Nõukogude Liidus. Selleks ajaks oli teadusuuringuteks seni salastatud andmete kasutamine peaaegu võimalik.

Mul õnnestus 1991. aastal, mil me olime veel Nõukogude Liidu koosseisus, koguda Moskvas Üleliidulises statistikaametis käsitsi tabelid maha kirjutades andmed suitsiidide kohta kõikides liiduvabariikides. Asusime Danutaga neid analüüsima, tulid esimesed artiklid teemal, mis oli seni olnud kui must kast. Küllap see oli mu tähelennu algus ning huvi teadusringkonnas oli suur.

On ju suitsiid eluga rahulolu indikaator, hinnang sotsiaalse olemisele. Suitsiidide sagedus kõikus vägagi samas rütmis sotsiaalpoliitiliste muutustega.

1993. aastal asutasin Tallinnas Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi (ERSI). Jätkasime teadustööd ja alustasime koolitustega. 1995. aastal sain Karolinskast kirja, et võiksite meile doktorantuuri tulla. Ma ei uskunud, et see on võimalik ja ma ei vastanud sellele, pidasin eksituseks.

Veidi aja pärast sain uue kirja: „Te ei ole meile vastanud. Kas te tahaksite meile doktorantuuri tulla?“

Siis valmistasin loomulikult ette dokumendid ja minu doktorantuur kestis ainult poolteist aastat, sest mul olid artiklid olemas ja see oli artikliväitekiri. Kaitsesin edukalt.

Kui olin juba mujal pärjatud, hakkas ka Eesti teema vastu huvi tundma, varem tehti suitsiidiuuringute üle pigem nalja. Suitsidoloogia instituut sai mainet, tohtrid ja meditsiiniõed tulid siia suitsidoloogia kursustele õppima, alustasime projekte ka Eesti andmete baasil.

Kuidas oli Karolinskast Eestisse tagasi tulla – kas kordagi ei tekkinud soovi sinna kauemaks jääda?

Mul ei tekkinud kordagi mõtet sinna jääda, sest pere oli ju siin ja ma olen ikka peresse ja Eestisse väga kiindunud.

Seda küll, et ega mu töö esialgu Eestit huvitanud. Behterevi instituudis käisin kaitsmas nii, et küsisin Tallinna psühhiaatriahaiglast vaba päeva, mille ma pidin pärast järele tegema. See kaitsmine ei olnud üldse sündmus. Ma natuke lootsin, et on. Sama läks ka Karolinskaga. Õigemini, sündmused olid nad asukohamaades.

Ma ei ole väga pürgija, olin lihtsalt oma teemas sees, ajasin oma asja ja niigi oli tore, aga küllap ikka lootsin, et mind kutsutakse ja uksed avanevad. Aga mitte midagi niisugust meditsiini liinis ei juhtunud.

Märkas hoopis Tartu ülikooli sotsiaalteaduskond ja seal olen ma külalisprofessor 1998. aastast. Viimased kaheksa aastat on tugev sümbioos Tallinna ülikooliga. Samuti jätkan ERSI nimel koostööd oma rootsi kolleegidega samas eesti koolkonda arendades ja rahvusvahelisel areenil toimetades.

Imelik, et psühhiaatrite listi ei ole ma enam saanud. 2003. aastal kui sedakoostati, töötasin ma psühhiaatria professorina Karolinska instituudis, ei „meldinud“ ennast. Hiljem sain vastuse, et list on lukus, peaksin läbima residentuuri. Samas on mind valitud Psühhiaatrite Seltsi ja ka Arstide Liidu auliikmeks.

Oskate mängida lõõtspilli, mida teie lapsepõlves ei peetud ehk just tütarlapsele sobivaks.

Selle oskuse sain vanaisa käest. Vanaisal oli Teppo lõõts. Ta mängis hästi. Tal oli palju sõpru. Ma olin seitsme-aastane kui käisime vanaisaga kahekesi tema sõprade sünnipäevadel pillimeesteks. Arusaadavalt olin menukas, küllap natuke kentsakaski. Hiljem noore naisenagi suutsin üllatada, kui lõõtsa mängima panin. Ebasobivaks ei peetud seda üldse. Praegugi on soe tunne, kui lõõtsamuusikat kuulen.

Kas kõige olnu põhjal ei tundu Eesti natuke väikese suletud tiigi moodi?

Nii ta on. Aga selles on nii võlu kui valu. Ja miski ei keela meid nüüd ka suures ookeanis ujumast. Väike on paindlik, kuid haaret on vähem ja valitsema kipuvad klannid.

Kui ma mõtlen tohtrite äraminekule, siis võib-olla ma teen liiga, aga ehk ei ole kollegiaalsus sellisel tasemel kui ta võiks olla. Kas see ongi niivõrd raha, kui õhkkonna probleem? Üksteist võiks rohkem toetada, tunnustada, see lisaks jõudu kogu süsteemile. Eesti on jõudsalt arenenud, sellesse võiks uskuda.

Ma vaatan imestunult ka seda, kuidas arstide puuduse foonil taunitakse Ida poolt tulevate arstide tööle asumist Eestis. Loomulikult me ei taha ju madala tasemega arste, kuid ei ole ju üldse raske teha läbi katsed nendega, kes tahavad siia arstiks tulla. Olen kursis vähemalt psühhiaatria osas Peterburi, Kiievi ja Kaliningradi tasemega – väga kõrge.

Mis on praegu teie jaoks kõige parem viis aja maha võtmiseks?

Ma olen akadeemiline inimene läbi ja lõhki. Olen pidanud teadust templiks, aga sellest ei tohi saada mausoleum. Ma olen aru saanud, et teaduses pole midagi lõplikku – see ongi tema tohutu võlu. Teemad muutuvad ja ka tõekspidamised muutuvad.

Minu huviks ongi nüüd täiendmeditsiin ja minu öökapil on palju alternatiivmeditsiini kirjandust. Alternatiivmeditsiini, just täiendmeditsiini osana ei pruugiks halvustada, sest kogu uus teadmine on ju tekkinud selle piirilt, mida me teame ja mis on tõenduspõhine ja mida me veel ei tea. See teaduspõhine ring laieneb kogu aeg. Mul on väga huvitav lugeda praegu näiteks Tiibeti ja Hiina meditsiini materjale.

Lisaks oma teadlaskarjäärile olete leidnud pühendumust rääkida aktiivselt kaasa meedias ning anda nõu presidendi akadeemilises nõukogus, Tervise arengu instituudis, sotsiaalministeeriumis, rahvusvahelistes komiteedes jm. Miks ja kuidas te selleks aega olete leidnud?

Ööpäevas on ju 24 tundi. Suhtlus teistel tasanditel annab ideid. Arvamuse kirjutan siis, kui mõni asi nõnda sees kripeldab, et lausa nõuab väljarääkimist. Mulle meeldib sõnu seada.

Kas teil teaduse ja töö kõrvalt iseendale ka aega jääb?

Kogu elu on iseenda aeg, seda ei tohiks unustada ka elukutse valikul, liiati elukaaslase valikul. Jah, iseendale jääb ikka aega – 24 tundi on ju ööpäevas. Ajakasutuses olen ma üsna regulaarne, näiteks öösel ei tööta ma kunagi, kuid päeval töötan pühendumusega, uudishimu ajab takka ja soov tulemust kolleegidega jagada.

Oma perest on mul rõõm. Kuldpulm on ära peetud. Poeg kaitses hiljuti doktorikraadi demograafias. On kaks pojapoega, kes õpivad Inglise kolledžis. Pere on minu jaoks väga tähtis.

Olete ühes intervjuus öelnud, et murekoorma puhul püüate ise hakkama saada ning et mõne mure peabki ise ära kannatama. Mis on see hetk, kus teie tunnete, et mure puhul on siiski tarvis pöörduda kellegi poole – kelle poole teie pöördute?

Varem oli ema, nüüd on kolleegist sõbranna, kes elab Tartus. 40 aastat oleme olnud tuttavad. Ja loomulikult perekond, aga perekonda ei taha muredega koormata ja mõned mured on ka spetsiifilised. Erialaseid probleeme on ikka hea jagada sama eriala inimesega.

Kuidas te ennast mure eest kaitsete?

Kognitiivselt, mõttega, et elu ongi triibuline. On valged ja mustad triibud – kui praegu on väga halb, siis on teada, et tuleb parem. Ja kõik on kogemus, ka kannatus, ebaõnn ja ülekohus. Kriis on ju see, mille läbimisel inimene tugevamaks saab. Mina olen saanud.

 

Kes on Airi Värnik?

Airi Värnik (26. oktoober 1939) on Tallinna ülikooli vaimse tervise professor ja Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi asutaja ning juhataja. Doktorikraadi kaitses meditsiinidoktorina gerontopsühhiaatria alal Leningradi Behterevi-nimelises instituudis ning meditsiini- ja filosoofiadoktorina psühhiaatria ja suitsidoloogia alal Stokholmi Karolinska instituudis.

Saientomeetria Google Scholary arvestuses: H-indeks 30, tsiteeringuid 5215, artikleid/peatükke 125.

ERR Novaatoris ilmub juulikuus artikliseeria Eesti naisteadlastest, milles avame Eesti ülikoolides tegutsevate naisteadlaste tööd ja karjäärivalikuid.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: