Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Rene Reisner ja keskkonnauuringute keskuse ekspert Mailis Laht testisid "Ringvaatele" erinevate vete puhtust. Vaadati millised bakterid vohavad kraani- ja basseinivees, veeautomaadi-, raba-, kraavi- ja veepuhasti väljalaskevees ning milline neist kõlbab joogiks, milline mitte.

"Need on hästi tavalised veed. Kolm tükki on sellised, mida me igapäevaselt joome, ja kolm tükki on sellised, mis jäävad meie tegevusest järgi, ehk solgid või kus me siis ujume või mida me võime looduses kohata," rääkis Laht.

Veeautomaadist võetud vees sisaldus üllatuslikult palju baktereid, sest see oli hooldamata. "Me ei saa kannudel ja veeautomaatidel lasta lihtsalt seista, et me neid ei hoolda, et see vajab hooldust," tõdes Rene Reisner.

Reisneri sõnul ohustavad meid kõige rohkem veed, mida me ise kasutanud oleme ja mille kanalisatsiooni lasknud. "Ei maksa arvata seda, et kanalisatsioonitoru on üks põhjatu toru, kuhu kõik asjad ära kaovad," ütles Reisner. Veepuhastusjaamades suudetakse välja puhastada küll tahked jäägid ning orgaanilised jäätmed, kuid keemilisi ühendeid, mida inimesed kraanikausist ja WC-potist alla uhuvad, ei suuda välja puhastada ükski reoveepuhasti. Seetõttu ilmneski analüüsidest, et reoveepuhasti väljalaskevesi sisaldas suurel hulgal inimorganismile kahjulikke elemente.

Võiks ju arvata, et sellest ei juhtugi midagi, sest kes see ikka klaasiga veepuhasti väljalaskevett jooma läheb. Reisner osutas aga sootuks tõsisemale riskile: puhastivees sisalduv keemia, olgu selleks olmekeemia või ka ravimijäägid, kuhjub lõpuks looduskeskkonda. Pikaajaliselt kui pidevalt koguvad neid kemikaale endasse taimed ja loomad, teiste hulgas kalad, kelle inimene endale sisse sööb. Nii jõuavad reovette lastud kemikaalid lõpuks ikkagi inimese organismi.

Pühapäeval on rahvusvaheline veepäev. Sel päeval, nagu kõigil ülejäänutel, tasuks seda hoolikamalt mõelda, mida tasub veega klosetipotist alla uhuda ning mille võiks siiski viia töötlemiseks jäätmejaama.