Ajakirjas eLife avaldatud artiklis kirjeldavad Iisraeli Weizmanni teadusinstituudi teadlased oma uuringu tulemusi ning võrdlevad kätlemisel vahetatavaid keemilisi signaale koerte nuuskimisega, mille vahendusel saavad need loomad liigikaaslaste kohtainfot.

Katses salvestati 280 inimese tervitusi (nii käepigistusega kui ilma selleta) ning vaadati seejärel kui palju katsuvad inimesed pärast seda oma nägu. Uuringust selgus, et inimesed nuusutavad pidevalt oma käsi – koguni 22 protsendil ajast. Inimesed, kes teistega kätlesid, nuusutasid oma käsi sagedamini kui need, kes ei surunud teistega tervitamisel kätt. Selle juures oli aga üks lisanüanss: sagedamini nuusutasid oma käsi inimesed siis, kui nad kätlesid samast soost inimestega.

Aga kuidas ikkagi said teadlased teada, et inimesed tõesti oma käsi nuusutasid, mitte ei tõstnud lihtsalt näo juurde? Selle kontrollimiseks paigaldasid teadlased inimeste ninasõõrmetesse õõnessondid, mis mõõtsid õhuvoolu liikumist. Andmed näitasid, et kui inimene tõstis käed nina lähedale kahekordistus ninas sissehingatava õhu vool ehk teisisõnu: inimesed nuuskisid oma käsi.

Uurimisrühma juht professor Noam Sobel selgitas, kõik imetajad eritavad lõhnu, mis mõjutavad isendite käitumist ja teadlikkust teistest. Inimesed siiski ei suuda neid lõhnu teadlikult eristada. „Meie katsed tõestavad, et käepigistus on diskreetne viis, kuidas inimesed otsivad sotsiaalseid keemilisi signaale,“ ütles Sobel.

Varasemates uuringutes on väidetud, et inimese keemilised signaalid mõjutavad kaaslase valikut, hirmutunnet ning ergutavad ajutegevust. Käepigistusel saadud keemiliste signaalide analüüsimiseks lasid teadlased pooltel katses osalenutel kanda steriilseid kummikindaid. Nii jäid palja käega kätelnud inimese kemikaalid kinda pinnale. Analüüsimisel leiti kinda pinnalt kaht ainet, heksakapriinhapet ja skvaleeni, mida kasutavad „keemilises“ infovahetuses ka koerad ja rotid.