Kas tugev käepigistus näitab tugevat tervist? ({{commentsTotal}})

Käehaardetugevuse mõõtmise abil on võimalik varakult prognoosida vanadusega seotud terviseprobleeme.
Käehaardetugevuse mõõtmise abil on võimalik varakult prognoosida vanadusega seotud terviseprobleeme. Autor/allikas: Pixabay

Käehaardetugevuse mõõtmine on lihtne, odav ja objektiivne meetod. Selle abil on võimalik varakult prognoosida vanadusega seotud terviseprobleeme ja hinnata vananemise kulgu. Seepärast on esmatasandi tervishoius soovitatav seda tervisenäitaja mõõtmise viisi rohkem rakendada, kirjutab Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi vilistlane Ragnar Vaiknemets.

Kätlemine on üks vanemaid tavasid, mida aktsepteeritakse tervitamise või kokkuleppele jõudmise sümbolina kogu maailmas. Liialt tugeva või liialt pika, aga ka pehmevõitu või kiirustava käepigistuse kohta kiputakse tegema mitmesuguseid järeldusi ning huvitaval kombel hinnatakse selle põhjal teist inimest omajagu rohkem, kui arvatagi võiks.

Üks levinud arusaamu on see, et kui eakal inimesel on tugev ja kindel käepigistus, siis on tal tõenäoliselt ka visa tervis ning teda ootavad ees veel pikad ja viljakad aastad. Eakate käehaardetugevuse ja tervise vahelisi seoseid uuris oma magistritöös Ragnar Vaiknemets.

Selleks kasutas ta üleeuroopalise vanemaealist rahvastikku hõlmava SHARE uuringu (ingl Survey on Health, Ageing and Retirement in Europe) Eesti andmeid. Uuringu esinduslik tõenäosuslik valim koosnes 50-aastastest ja vanematest Eesti elanikest ning andmed põhinesid rahvastikuregistril. Magistritöö lõppvalim hõlmas 4118 osalejat. Läbilõikelise uuringu eesmärk oli kirjeldada Eesti näitel 60-aastaste ja vanemate inimeste käe haardetugevust ning analüüsida selle võimalikku seost tervisekäitumuslike näitajate, füüsilise tervise ja demograafiliste teguritega.

Teema on tähtis, sest Eesti rahvastik vananeb. Vananemisega käib paratamatult kaasas inimese funktsionaalse võimekuse kahanemine, mille üks väljendus on lihasjõu alanemine. Kui arvestada tervena elatud aastate Eesti keskmist, peavad eakad tõenäoliselt vaevlema mõne kroonilise haiguse käes, mis võib nende igapäevast toimetulekut tublisti piirata või lausa eluiga lühendada.

Riiklikus tervishoiupoliitikas on see teema päevakorral, sest parandades eakate elukvaliteeti ning lükates võimalikult kaua edasi sedasi haiguste ja piirangute teket, pikendame eeldatavalt ka inimeste tööelu ning see mõjutab riigi majanduslikku olukorda üha rohkem. Riiklike süsteemide edukaks toimimiseks on eakate hoidmine töövõimelisena väga tähtis. Eakatelt nõuab see omakorda head tervist.

Sarkopeenia ehk vanusest tulenev lihasmassi ja -jõudluse kadu on vanemaealiste hulgas tavapärane nähtus. Nüüdseks on see tunnistatud kliiniliselt oluliseks probleemiks, millel on tugev seos suremuse, hapruse, haigestumuse ja krooniliste terviseprobleemide tekkega.

Lihasjõudu mõõdetakse objektiivse käesurvekatsega, sest käesurvet seostatakse otseselt kogu keha lihasjõuga. Selle katsega saab prognoosida mitmesuguseid geriaatrilisi sündroome nagu haprust ja sarkopeeniat, kuid ka haigestumus- ja suremusriski. Vanema ea nõrgal käehaardel on seos mitmesuguste noorema ea füüsilise tervise näitajate, tervisekäitumuslike ja demograafiliste riskiteguritega. Vääral tervisekäitumisel on ebasoodne mõju igas eas inimeste tervisele, elukvaliteedile ja ka elu kestusele, kuid vanemas eas selle mõju kasvab.

Käehaardetugevuse riskitegurid varieeruvad terve elu vältel ning olenevalt tegurist on neid võimalik mõjutada nii individuaalsete kui ka rahvatervise meetmetega. Parem terviseteadlikkus võib viia tervist soodustavate tegudeni, aidata ära hoida haigusi ja tegevuspiiranguid ning seega kaudselt leevendada nooremate põlvkondade koormust. Eakate tervislik seisund ja suutlikkus oma igapäevaeluga ise toime tulla on rahvatervise seisukohast ülitähtis. Vanemaealistele endile võib tunduda, et kui kahju tervisele on juba tehtud – näiteks halbade elustiilivalikutega –, siis ei ole enam võimalik või mõtet midagi muuta, kuid magistritöö autor Ragnar Vaiknemets arvab, et kunagi ei ole hilja asendada halbu harjumusi heaolu edendava tervisekäitumisega.

Ragnar Vaiknemetsa magistritöö kirjeldavad tulemused näitasid, et üle 60-aastaste Eesti elanike seas oli tugevam käehaare inimestel, kes olid

  • nooremad,
  • meessoost,
  • Eestis sündinud,
  • kõrgema haridustasemega,
  • tööturul aktiivsed,
  • haigusteta,
  • tegevuspiiranguteta,
  • pikaaegse terviseprobleemita,
  • mittesuitsetajad ja
  • kehaliselt aktiivsed

ning tarbisid

  • puu- ja köögivilju iga päev,
  • liha, piimatooteid, muna ja kaunvilju üle kolme korra nädalas ning
  • alkoholi mõõdukalt.

Samuti selgus uuringu tulemusel, et Eesti keskmised käehaardetugevuse näitajad on nii meestel kui ka naistel paremad kui maailma, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Soome keskmised näitajad.

Ragnar Vaiknemets tutvustab oma teadustööd ka 10. ja 11. oktoobril toimuval Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeval. Aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil räägitakse meditsiiniteaduste valdkonna viimase aja teadusuuringute tulemusi ning teemakonverentsil "100 aastat personaalset meditsiini" käsitlevad eri valdkondade eksperdid personaalse meditsiini arenguid. Tutvu programmiga ürituse veebipesas.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: