Unenägusid meenutades põhineb enamik taasesitatavast teabest unenäo ajal kogetud visuaalsetel elamustel. Taani ülikooli neuroteadlasi eesotsas Ron Kupersiga huvitas, kas sarnast mustrit võib täheldada ka pimedate puhul. Saavad ju nägemise kaotanud inimesed ärkvel olles kasutatava info teiste meelte kaudu.

Küsimuse uurimiseks värbas ta poolsada vabatahtlikku, kes olid nõus oma unenägusid kuu aja vältel üles tähendama. Neist osa olid juba sünnist saati pimedad, mil teised olid nägemisvõime oma elu jooksul kaotanud. Normaalse nägemisega isikud toimisid kontrollgrupina, kellega tulemusi võrrelda. Tööhüpotees pidas paika. Pimedate unenäod haarasid endasse märgatavalt sagedamini ka teisi meeli. Samuti oli taoliste unenägude osakaal ranges sõltuvuses sellest, kui kaua aega tagasi katsealused nägemise kaotasid.

Kuu aja jooksul nähtud unenägudes tundsid vähemalt ühe korra lõhna 15 protsenti nägemisvõimega katsealustest, mil pimedate puhul oli näitaja peaaegu 30 protsenti. Kompimisaistingu puhul olid vastavad näitajad 45 ja 70 protsenti. Selge vahe ilmnes kuulmisaistingute puhul. Kui pimedatest teatasid neist 86 protsenti katsealustest, siis nägemisvõimega inimeste puhul ulatus see 64 protsendini.

Paraku kandusid pimedate unenägudesse ka nende ärkveoleku ajal tajutav kõrgem ohutunne. Õudusunenägude osakaal oli nägemisvõimega inimestega võrreldes pea neli korda suurem. Tihti hõlmasid need juhtkoera kaotamist, avatud kanalisatsiooniauku kukkumist või üldisemat eksimistunnet.

Uurimus ilmus ajakirjas Sleep Medicine.