Looduses liikujad puutuvad metsloomadega kokku tänapäeval üsna sageli. Väidetavalt sattus näiteks üks jalgrattur hiljuti vastamisi karuga, kes tundis huvi matkaja kefiiripaki vastu. Hoolimata konkreetse juhtumi tõepärasusest pole sarnased seigad iseenesest haruldased ja suurkiskjad satuvad Eesti metsades inimestega tahes-tahtmata ühistele radadele.

Loomapopulatsioone ei saa aga enam edukalt ohjata pelgalt bioloogiliste näitajate toel. Tartu Ülikooli terioloogia teadur Maris Hindrikson rõhutas, et mõista tuleb ka seda, milliseid emotsioone kiskjad kohalikes elanikes tekitavad. Hoiakutest sõltuvad otseselt nii riiklikud kaitsekavad kui ka see, keda ja kui palju kütitakse. "Me saime aru, et suurkiskjatega on väga keeruline tegeleda, kui me ei tea inimeste suhtumist neisse, sest see määrab tegelikult väga palju fooni," sõnas Hindrikson saates "Labor".

Uuringu juured ulatuvad aastatesse 2004–2005, mil teadlased tegid analoogse küsitluse kooliõpilaste hulgas. Vahepeal on kohalik keskkond tugevalt muutunud: linnastumine on süvenenud ja metsi rohkem raiutud. Samuti on arenenud kogu kohalik ühiskond.

Hoiakute muutusi peegeldava aegrea jaoks pöördusid teadlased seega taas esmalt just Eesti gümnaasiumide ja keskkoolide poole. Uurijad palusid veebipõhises küsimustikus osaleda vähemalt 15-aastastel noortel.

Laiema pildi saamiseks saatis teadlasrühm küsimustiku ka kohalikele omavalitsustele, jahimeestele ja põllumeestele. Küsitlusse kaasati ka mesinikud ja lambakasvatajad, kes kannavad kiskjate tegevuse tõttu sageli ebaproportsionaalselt suurt kahju. Lisaks said sõna tavainimesed, kes ei kuulunud ühtegi kitsamasse sihtrühma.

Selline haare tagas võimalikult esindusliku valimi. Täpselt samu andmeid kogusid ka Läti ja Leedu uurijad. "Meile üllatuslikult on suhtumine suurkiskjatesse kõigis riikides positiivsem," sõnas Hindrikson. Tolerantsus metsloomade vastu on kasvanud nii Eesti, Läti kui ka Leedu elanike seas. Iga uuritud suurkiskja liik pälvis varasemast soojema vastuvõtu. Hindrikson rõhutas samas, et üldisest positiivsest taustast hoolimata tajuvad inimesed loomi endiselt erinevalt.

Harilikku ilvest peavad kõik sihtrühmad kõige meeldivamaks metsanaabriks. Pruunkaru seostub vastajatele seevastu tugeva isikliku hirmuga. Hallhundi puhul tõuseb esile peamiselt kartus varalise kahju ees. Naaberriikide andmeid kõrvutades koorub hirmu osas välja huvitav vastuolu. Baltikumi karupopulatsiooni tuumik asub Eestis, ent lätlased pelgavad mesikäppi palju rohkem. Lõunanaabrite metsades on karud alles kanda kinnitamas, samas kui Leedus kohatakse neid vaid eksikülalistena.

Andmetesse süüvides jaotasid inimeste vastused kolmele teljele: loomade sallimine, isiklik hirm ja hirm varalise kahju ees. Nende tegurite ristumisel joonistus välja kuus psühholoogilist profiili. Nii näitasid tulemused, et inimene võib suurkiskjaid karta isegi siis, kui neisse soosivalt suhtub. Niisamuti võivad inimesed kiskjate olemaolu põhimõtteliselt toetada, kuid muretseda lakkamatult loomade tekitatava varalise kahju pärast.

Osa elanikke üllatas teadlasi oma sisemiste vastuoludega. Leidub vastajaid, kes ei salli suurkiskjaid silmaotsaski, ent ei karda neid isiklikult ega tunne muret ka oma vara pärast. Spetsialistide hinnangul võib selline ideoloogiline vastumeelsus tuleneda hirmust traditsioonilise eluviisi kadumise ees.

Kõik erimeelsused kadusid aga hoobilt, kui loom kujutab inimese elule otsest ohtu. Sellises olukorras pooldavad kõik rühmad radikaalset sekkumist ja looma kõrvaldamist.

Küsitluse tulemused aitavad Hindriksoni sõnul riigiasutustel edaspidi oma kommunikatsiooni täpsemalt sihtida. Linnainimese puhul peaksid ametnikud keskenduma just metsahirmu maandamisele. Põllumeestele tuleb aga pakkuda selgeid kompensatsioonisüsteeme, et nad mõistaksid riigipoolset tuge ja reegleid.

Uuringu andmeid kasutatakse otse suurkiskjate uue kaitse- ja ohjamiskava koostamisel. "See on just üks koht, kus saab neid tulemusi arvesse võtta," kinnitas Hindrikson.

Terioloog lisas, et reeglina hoiavad metsloomad inimesest ise eemale, kui neid piisavalt varakult kuulevad. Ohtude minimeerimiseks soovitavad teadlased metsas liikudes häält teha. Matkaja võiks kaaslasega rääkida, vilistada või isegi raadio mängima panna. Samuti tasub loodusesse minnes soetada jahipoest spetsiaalne karugaas. "Loomad peavad sind kuulma, anna endast märku, et sa tuled," sõnas Maris Hindrikson.