Nõukogude aja lõpp ja Eesti iseseisvumine muutsid oluliselt inimeste elukogemust. Sotsiaalsed muutused mõjutasid ka noorte füsioloogiat. "Inimese põhilised tervise- ja füsioloogilised näitajad sõltuvad paljuski sellest, mida inimene ise teeb või kuidas ta käitub," selgitas uurimuse kaasautor ja Tartu Ülikooli on psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro saates "Labor".

"Inimese tegemised ja käitumine võivad omakorda sõltuda sellest, mis toimub ümberringi ühiskonna tasandil, ja kui ühiskond muutub, võib tihtipeale muutuda ka inimese käitumine," lisas Harro. Püüd selle mõju ulatust määrata viis uue teadustööni. Teadlased kasutasid selleks 1998. aastal alanud Eesti laste uuringu andmeid ning võrdlesid 1980. aastate alguses ja lõpus sündinud noori. Rühmade vanusevahe oli keskeltläbi vaid kuus aastat.

Uuringu valim oli Harro sõnul erakordselt esinduslik. Juhuslikustamise algoritmi alusel valiti välja 25 kooli Tartu linnas ja maakonnas ning uuringusse kutsuti kõik üheksandate ja kolmandate klasside õpilased. Kutsututest osales umbes 80 protsenti. Toitumise täpseks hindamiseks täitsid kõik osalejad toitumispäevikut ja läbisid täpsustava intervjuu. "See, et valim on peaaegu täielik ja väga vähesed jäid kõrvale, annab unikaalse võimaluse sünnikohorte võrrelda," rõhutas Harro.

Andmeid asusid analüüsima doktorant Urmeli Katus ja toitumisspetsialist Inga Villa. Algselt vaatasid nad geenivariantide mõju kehakoostisele. Peagi avastasid nad aga ootamatu ainevahetusliku erinevuse. Erinevused ilmnesid kohas, kust teadlased neid otsida ei plaaninud: kehakoostises ja glükoosi ainevahetuses.

Noorem rühm tarbis vanemaga võrreldes vähem süsivesikuid. Samuti oli neil väiksem keha rasvasisaldus. Ometi käitus nende ainevahetus teistmoodi. "Noorukiea lõpupoole, 18-aastaselt, oli glükoositase oluliselt kõrgem nooremal kohordil, kes õigupoolest tarbib süsivesikuid vähem," kirjeldas Harro.

Ainevahetuslik pilt muutus inimeste vananedes. "Vahe kadus 25. eluaastaks ära, kuid siis ilmnes hoopis see, et nooremal kohordil oli insuliinitase kõrgem, mis võiks muidugi glükoositaset vähendada," rääkis teadlane. Arstid võtsid vereproovid hommikul tühja kõhuga. Seega näitasid tulemused organismi üldist valmisolekut, mitte vahetut reaktsiooni toidule. "Nii et muutunud pole mitte ainult see, mida inimesed söövad, vaid selle vastusena on mõnevõrra muutunud ka ainevahetus," järeldas Harro.

Leitud muutused peegeldavad organismi keerulisi kohanemisprotsess. Inimkeha püüab alati säilitada sisemist tasakaalu. Harro selgitas: "Organism on meil evolutsioonis kujunenud selliseks fantastiliseks homöostaatiliseks süsteemiks, mis reageerib väliskeskkonna muutustele, et sisekeskkonda mingis mõttes stabiilsena hoida". Tervise määrab seega geenide ja keskkonna tihe koosmõju. Samad geenivariandid võivad erinevates elutingimustes anda hoopis vastupidiseid tulemusi.

Stressiga toimetulekul mängib kriitilist rolli aga just ainevahetus. Loomkatsed näitavad selget seost ainevahetuse ja stressi vahel. "See, kuidas olendid reageerivad stressile, näib sõltuvat sellest, missugune on nende süsivesikute ainevahetus," kinnitas Harro.

Täpsete põhjuslike seosteni jõudmine võtab aga veel aega. Praegune statistika kipub käsitlema kõiki inimesi ühesugustena. "Kausaalsuste väljajoonistamisega ei ole me minu arvates üldse väga kaugele jõudnud kasvõi sel põhjusel, et me käitume oma statistiliste andmeanalüüsidega nii, nagu oleksid kõik inimesed ühesugused," tunnistas Harro. Praktikas on aga inimestel on erinevad metaboolsed tüübid ja kohanemisrajad.

Töö ilmus ajakirjas Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases.