Tervise arengu instituudi teadlased osalesid kahes suitsetamist puudutavas teadusuuringus. Üks uuring analüüsis suitsetamisest tingitud suremust ja selle mõju eluea vähenemisele kümnes Euroopa riigis aastatel 2000–2020.

Teine uuring keskendus suitsetamise levimusele Eestis ajavahemikus 1996–2022. Mõlemates jõudsid teadlased järelduseni, et kuigi suitsetamine tervikuna on langustrendis, ei vähene sellega kaasnev tervisekahju kõigis ühiskonnarühmades võrdselt.

Tervise arengu instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhtivteadur Mall Leinsalu sõnul tuleb suitsetamise probleemist päriselt aru saamiseks jälgida ümbritsevaid tegureid.

"Kui vaadata ainult seda, et suitsetamine on Eestis ja Euroopas tervikuna vähenenud, jääb märkamata, et just madalama haridustasemega rühmad kannavad endiselt suuremat suitsetamisega seotud haigus- ja suremuskoormust," ütles ta.

Suitsetamine kui sotsiaalne terviserisk

Suitsetamine on üks olulisemaid põhjuseid, miks erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimesed elavad erineva pikkuse ja kvaliteediga elu. Euroopa andmete põhjal on suitsetamisest tingitud suremus ja eluea kaotus suurim just madalama haridustasemega inimeste seas.

Uuring näitab, et vanuses 50–80 eluaastat võib suitsetamine meeste eluiga lühendada kuni 2,4 aasta võrra ja naistel kuni 1,2 aasta võrra. Kõige rohkem kaotavad eluaastaid madalama haridusega mehed.

Leinsalu rõhutab, et siin ei ole tegemist ainult individuaalsete valikutega. "Haridus, töötingimused, sissetulek ja elukeskkond mõjutavad seda, kes alustab suitsetamist ja kellel on võimalus sellest loobuda," sõnas ta.

Naised ja suitsetamine

Euroopa võrdlus näitab selget soolist erinevust. Meeste seas on suitsetamisest tingitud suremus enamikes riikides vähenenud kõigis haridusrühmades. Naiste puhul on pilt vastupidisem. Paljudes riikides on suitsetamisega seotud suremus stabiilne või hoopis suurenemas, eriti madalama haridustasemega naiste seas.

See peegeldab nii-öelda tubakaepideemia ajanihet. Naised alustasid suitsetamist meestest hiljem ning ka suitsetamise tervisemõjud avalduvad seetõttu hiljem. Mõnes riigis, näiteks Taanis ja Rootsis, on ka naistel suitsetamisest tingitud suremus vähenema hakanud.

"Naiste puhul ei ole suitsetamise tervisemõjude tipp paljudes riikides veel saabunud. See tähendab, et ilma sihipäraste sekkumisteta võib tervise ebavõrdsus lähiaastatel veelgi süveneda," ütles Leinsalu.

Hariduslik lõhe Eestis püsib

Eestis tehtud pikaajaline analüüs kinnitab sama mustrit. Aastatel 1996–2022 on igapäevane suitsetamine küll märgatavalt vähenenud, kuid erinevused haridusgruppide vahel on püsinud ja isegi suurenenud.

Kõige tõenäolisemalt suitsetavad alla 40-aastased ning madalama haridustasemega inimesed. Kui meeste seas on suitsetamise tõenäosus Eestis pärast 2004.–2006. aastat kõigis haridusrühmades vähenenud, siis madalama haridusega naiste puhul langustrend nii nähtav ei ole. Selles rühmas  suurenes suitsetamine kuni 2014. aastani ning on seejärel püsinud stabiilsena või vähenenud väga aeglaselt.

"Eesti andmed näitavad väga selgelt, et madalama haridustasemega inimesed on suitsetamisega seotud riskidele rohkem avatud igas vanuses, igal ajaperioodil ja igas sünnikohordis," märkis Leinsalu.

Probleem on ühiskondlik

Suitsetamisest tingitud tervisekahju ei ole ainult individuaalne probleem. Kui haiguskoormus ja enneaegne suremus koonduvad kindlatesse ühiskonnagruppidesse, mõjutab see kogu ühiskonda alates tervishoiukuludest kuni töövõime ja sotsiaalse ebavõrdsuseni.

Uuringud näitavad ka, et senised tubakapoliitikad on küll aidanud suitsetamist vähendada, kuid ei ole suutnud hariduslikke erinevusi märkimisväärselt vähendada. Erandiks on hinnapoliitika, sest tubakatoodete maksutõusud on üks väheseid meetmeid, mis mõjutavad suitsetamist tugevamalt just madalama sissetuleku ja haridustasemega rühmades.