Eesti põhiseadus ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Rahvas võib olla küll riigivõimu kandja, aga seda, kes täpselt riigikokku saab, otsutab ja jaotab algoritm.

Eestis pääseb Riigikokku kolme tüüpi mandaadiga: isiku-, ringkonna- ja kompensatsioonimandaadiga. Just viimase puhul kasutatakse algoritmi, mida kutsutakse modifitseeritud d'Hondti meetodiks.

Ja nüüd — oluline nüanss: selle algoritmi sees on üks parameeter, astendaja 0,9, mida Victor d'Hondti meetodis kunagi ei kasutatud. See on Eesti enda looming ja teadlik poliitiline valik.

Mina ei ole politoloog. Ma vaatan seda informaatiku pilguga. Meil on olemas sisendandmed – rahva tahe ja antud hääled. Meil on olemas algoritm, mis otsustab häälte jagamise kohtadeks. Ja meil on väljundandmed – need inimesed, kes said riigikokku.

Siin ongi minu jutu tuum. Sama rahva tahe, samad hääled: aga üks väike muudatus valemis – astendaja 0,9 – ja tulemused muutuvad. Mõni partei saab rohkem kohti. Mõni vähem.

Kas see on aga üldse oluline? Ilmselt see on ju tühine erinevus — mingi komakoht valemis? Ainuüksi selle parameetri 0,9 tõttu sai üks partei eelmistel riigikogu valimistel kolm kohta rohkem. Need kolm kohta ei ole enam matemaatika. Need võivad tähendada koalitsiooni, ministriportfelle ja seadusi.

Minu sõnum on seega lihtne. Kui algoritm otsustab, kes saab Eestit juhtima, peaks olema ju elementaarne, et me teame, kes sinna valemisse selle parameetri 0,9 pani ja miks – kuidas ta seda põhjendas. Kui me ei suuda isegi ühest algoritmist selgelt aru saada, kuidas saame valmis olla tulevikus tehisaru algoritmide koosmõjuks?

Ja nüüd kodutöö kõigile vaatajatele. Palun saatke mulle e-mailile innar.liiv@taltech.ee vastused kahele küsimusele. Kes pani Eesti valimisvalemisse astendaja 0,9? Ja kuidas seda põhjendati? Esimesed kaks õige vastuse saatjat kutsun lõunale!

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia video valmis teaduspoliitika konverentsi "Teadus kui Eesti arengumootor. (XII). Riik, inimesed, tehisaru." raames.