Väljendid nagu Austa leiba peegeldavad Tamjärve sõnul selle tähtsust Eesti talurahva elus. "Leib on vanem kui meie, Leib on peremees – need on keelendid, mis ulatuvad tagasi võib-olla isegi viljakasvatuse algusesse," ütles ta saates "Terevisioon". Eeskätt võivad need aga pärineda tuhatkonna aasta tagusest ajast, mil Eestis hakati tegema musta rukkileiba.

Tänapäeval tuttav puhas rukkileib jõudis Eestis argipäeval lauale alles 19. sajandi lõpus. Enne söödi seda ainult tähtsamatel pidudel ja pühadel. "Meie talurahva argipäevane leib ongi olnud aganaleib. See tähendab, et ta on puhastamata viljast tehtud leib," osutas Tamjärv.

Aganaleiva kõrval on Eestis ajalooliselt laual olnud ka näljaleib. Lisaks aganatele segati näljaleiva sisse sammalt, puukoort ja kõik muud käepärast. "See viitab õige koledatele aegadele, kui oli ikka väga raskeid aegu siin Eestimaal – enne kui tuli kartul, meie teine leib," märkis Tamjärv.

Talurahva elu keerles üleüldiselt suuresti leiva ümber. "Leivast olenes pere toimetulek ja raskematel aegadel ellujääminegi," osutas teadur. Nii annavad leiva tähtsusest tunnistust veel tänapäevalgi keeles käibivad väljendid nagu leiba teenima, leiba lauale tooma, leivaisa ja leibu ühte kappi panema. "Ülekantud tähenduses, kui mõtleme leivast kui põhitoidusest, üldse toidust, elatisest ja toimetulekust, siis võib öelda, et leiva ümber käib meie elu ju siiamaani," arutles Tamjärv.

Niisamuti peegeldub leib teaduri sõnul Eesti taluarhitektuuris. Traditsiooniline rehielamu kujunes nii suureks, sest sinna pidid inimeste muu elu kõrval mahtuma ka viljakuivatamine ja rehepeks. "Vana hea suur reheahi on leivaküpsetamise koht. Rukkiõlgedest sai katusematerjali ja küljealuse endale," lisas Tamjärv.

Rehepeksust, leiva ajaloost ja väärtustamisest tänapäeval tuleb juttu ka pühapäeval Eesti vabaõhumuuseumis toimuval leivale pühendatud teemapäeval. "Tänapäeval me ei söö enam ammu aganaleiba. Meie leivavalik on imesuur. Nii et pühapäeval saab ka erinevaid tänapäevaseid leivamaitseid kogeda," ütles teadur.