Värske uuring, kus vaatasid teadlased otsa meie esivanemate luudele, seab selle pildi aga kahtluse alla. Selgub, et vähemalt tavarahva toidulaual oli kala pigem harv külaline ning igapäevane leib tuli siiski valdavalt põllult ja laudast.

Järelduseni jõudsid Tallinna ja Tartu Ülikooli teadlased koostöös kolleegidega Glasgow' Ülikoolist. Vanade üleskirjutuste asemel analüüsisid nad enam kui saja Eesti eri paigus elanud inimese säilmeid, mis pärinevad ajavahemikust 1100 kuni 1800.

Töörühma eraldas luudest kindlaid keemilisi elemente – süsiniku, lämmastiku ja eriti väävli isotoope. Need teisendid on justkui keemilised sõrmejäljed, mille osakaalud näitavad ära, mida inimene oma viimastel eluaastatel peamiselt sõi. Analüüs näitas, et tavainimese toidusedelist moodustas kala keskmiselt vaid umbes kümme protsenti.

'Samas ilmnes selge vahe eri ühiskonna kihtide vahel. Näiteks ühe Tallinna Katariina kirikusse maetud kõrgemast seisusest isiku, ilmselt munga või kaupmehe, menüüst võisid kalaroad moodustada lausa üle 25 protsendi. See vihjab, et ajalooallikad, mis räägivad suurtest kalaturgudest, peegeldavadki ilmselt rohkem just eliidi ja linnarahva argielu.

Keemilised jäljed võivad jutustada aga ka teistsuguseid, üllatavamaid lugusid. Näiteks osutusid üheks põnevaks näitjuhtumiks ühe Tallinna Niguliste kiriku lähedalt leitud mehe säilmed. Kuigi ta oli maetud samasse hauda naise ja lapsega, olid tema luude keemilised näitajad ülejäänud perekonna omast täiesti erinevad. Selle põhjal võib oletada, et sisemaalt rannikule kolinud mees jõudis elada oma uues elukohas võrdlemisi vähe aega. See näitab, kui palju võib üksainus luutükk reeta inimese elukäigu kohta.

Üheskoos näitavad leiud, et kuigi kirik võis kohati kalasöömist nõuda, sõid suurem osa inimesi ikkagi seda, mida sai kasvatada omal põllul. Nende hamba alla sattus valdavalt teravili ja loomaliha.

Oma järeldustest kirjutavad uurijad ajakirjas Radiocarbon.