Ohuolukord, näiteks kohtumine lõviga, käivitab kehas teada-tuntult võitle-või-põgene reaktsiooni. Silmale nähtamatud, kuid kohati sama tapvad haigustekitajad, nagu bakterid ja viirused, kujutavad endast aga teistsugust, sageli nähtamatut ohtu. Reeglina reageerib immuunsüsteem patogeenidele alles pärast nendega kokku puutumist, kaasates nii laia toimega immuunrakke kui ka aeglasemaid, kohanduvaid kaitsemehhanisme.

Šveitsi ja Itaalia teadlasi huvitas, kas aju suudab riske siiski mõningal määral maandada ning keha selleks ette valmistada. Selle väljaselgitamiseks näitasid Šveitsi ja Itaalia teadlased 248 vabatahtlikule virtuaalreaalsuses (VR) inimlaadseid avatare. Mõned avatarid ilmutasid nähtavaid haigustunnuseid, näiteks köha või nahalöövet. Teised paistsid võrdlusmomendi loomiseks terved või hirmunud.

Uuringu ühe autori, Genfi Ülikooli professori Camilla Janduse sõnul aktiveerusid katseisikutel haigeid avatare nähes immuunrakud, mida nimetatakse kaasasündinud lümfoidrakkudeks (ILC). Need rakud on immuunsüsteemi esmareageerijad, mis äratavad ohu korral üles ka keha teised kaitsemehhanismid. Sarnane immuunvastus tekkis inimestel, kes said gripivaktsiini, kuid avataridega ei kohtunud.

Katse käigus avastasid teadlased, et haigeid avatare nähes muutus ka inimeste ohutaju. Uurimisalused hakkasid reageerima puudutusele kiiremini. See viitab, et aju laiendas ohu tajumisel keha ümbritsevat ohutsooni ehk peripersonaalset ruumi ja oli kõrgendatud valmisolekus.

Tähelepanekut toetasid aju-uuringud. Nii aju elektrilise aktiivsuse (EEG) kui ka magnetresonantstomograafia (fMRI) mõõtmised näitasid ajus muutusi. Avataride lähenedes aktiveerus ootuspäraselt ajupiirkond, mis vastutab keha ümbritseva ruumi tajumise eest. Haigustunnustega avataride puhul hakkas see tööle ka juhul, kui need olid alles uurimisalustest kaugel.

Suuremad erinevused ilmnesid ajupiirkondades, mis on seotud ohtude tuvastamise ja filtreerimisega. Lisaks tugevnes selle võrgustiku side hüpotalamusega, mis on kehatalitluste peamine regulatsioonikeskus.

Uuringu kaasautori Andrea Serino sõnul näitlikustavad tulemused, kuidas aju käitub pidevalt ennustusmasinana, et valida kiiremini olukorrale sobiv reaktsioon. Piltlikult võib võrrelda taolist tundlikkust suitsuandurina. Selle põhimõtte kohaselt eelistab organism pigem reageerida valehäirele kui jätta reaalne oht tähelepanuta. Londoni Ülikooli Kolledži professori Benedict Seddoni arvates on samas küsitav, kas see lühiajaline ja ennetav reaktsioon aitab ka tegelikult kehal päris nakkusega tõhusamalt võidelda.

Autorid ise usuvad, et tulemused võiksid tulevikus aidata kaasa vaktsiinide tõhusamaks muutmisele. VR-i abil võiks suurendada just nende immuunrakkude aktiivsust, mida vaktsiinid sihivad, tugevdades sellega vaktsiinide mõju.

Töö ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.