Õudusunenäo peale üles ärgates tunneb inimene ilmselt, kuidas süda peksab. Kui seda juhtub sageli, ei piirdu luupainaja halb mõju üksnes ühe magamata ööga, vaid hoobi võib saada suisa inimese eluiga, vahendab The Conversation.

Nüüd tehtud järeldus tugineb neljal pika aja jooksul USA-s kogutud andmestikul. Need hõlmasid andmeid enam kui 4000 inimeselt vanuses 26–74 eluaastat. Pikiuuringute alguses andsid kõik uuritavad aru, kui sageli esines neil une ajal õudusunenägusid. Järgmise 18 aasta jooksul loendasid teadlased, mitu uuritavat suri enneaegselt. Ühtekokku oli neid 227.

Analüüsi autorid arvestasid andmeid vaadates tüüpiliste tervise riskitegurite, sh vanuse, soo, suitsetamise ja kehakaaluga. Kõige eelneva valguses osutus igal nädalal luupainajaid nägevate inimeste enneaegse surma risk ikkagi pea kolm korda suuremaks kui teistel. Täheldatu mõju on umbes sama suur nagu ohtral suitsetamisel.

Töörühm vaatas kolme erineva mõõdikuga ka uuritavate n-ö epigeneetilist kella – teatud keemilisi märke DNA-s, mis toimivad piltlikult öeldes bioloogilise kilometraažimõõdikuna. Sagedased õudusunenägude nägijad olid kõigi mõõdikute järgi bioloogiliselt vanemad, kui võinuks arvata nende sünniaasta põhjal. 

Unes nagu ilmsigi

Uuring näitas, et ligi 40 protsenti luupainajate esinemise ja enneaegse surma seosest sai selgitada kiirenenud bioloogilise vananemisega. See tähendab, et õudusunenäod ei ole ise enneaegse surma otsene põhjus, vaid pigem hoiatav sümptom. Tõeline probleem on sügavamal peituv tegur – näiteks krooniline stress või mõni varjatud terviseprobleem –, mis laastab keha kahel rindel korraga.

Kuidas on aga võimalik, et üksnes une ajal kogetud hirm jätab jälje inimese genoomile? Inimesed näevad õudusunenägusid kiirete silmaliigutustega REM-une faasis. Sel ajal on inimese aju väga aktiivne, ehkki lihased ei liigu. Kui REM-une ajal peaks inimesel tekkima adrenaliinisööst ning erituma kortisooli või muid ohule reageerimise ajal erituvaid ühendeid, võivad need olla sama tugeva mõjuga kui ärkvel olles. 

Juhul kui sama bioloogiline häirekell hakkab inimkehas tööle ööst öösse, võib stressivastus päevasel ajal osaliselt töötamast lakata. Pidev stress hakkab keha kurnama. See soodustab põletiku teket, tõstab vererõhku ja kiirendab vananemist, kulutades inimeste DNA-s kromosoomide otsi.

Pealekauba rikub järsk ärkamine õudusunenäost inimese sügava une. See on aga oluline aeg, mil keha end parandab ja rakkudest jääkaineid väljutab. Stressi ja kehva une koosmõju võibki olla uuringu autorite sõnul peamine keha enneaegse vananemise põhjus.

Rahvatervise küsimus?

Oletus, et häirivad unenäod kuulutavad kehva tervist, pole päris uus. Varasematest uuringutest on teada, et iganädalaselt luupainajate all kannatavatel täiskasvanutel tekivad teistest sagedamini ka dementsus ja Parkinsoni tõbi, seda isegi aastaid enne sümptomite ilmnemist.

Üha enam tõendeid osutab, et unenägude nägemises osalevad ajupiirkonnad saavad pihta ka ajuhaiguste korral. Niisiis võivad sagedased luupainajad olla varajane märk mõnest neuroloogilisest tervisemurest. Liiatigi esineb inimestel õudusunenägusid üllatavalt palju: umbes viis protsenti täiskasvanutest näeb neid enda sõnul vähemalt korra nädalas ja veel 12,5 protsenti iga kuu.

Uue uuringu leid viitab, et luupainajaid peaks tüütu vahejuhtumi asemel käsitlema riskina rahvatervisele. Need on levinud, kuid ravitavad. Näiteks on õudusunenägusid vähendavat mõju täheldatud unetuse raviks kasutatud kognitiivses käitumisteraapias. Samuti võib abi olla teraapiast, kus õudset unenägu jutustatakse või mängitakse ärkvel olles läbi. Proovida tasub ka jahedamas ja võimalikult pimedas toas magamist, kuhu inimene ei võta kaasa ühtki ekraaniga seadet.

Analüüsi tulemusi tõlgendades peab arvestama ka selle kitsaskohtadega. Esiteks põhines see inimeste enda väidetel oma unenägude kohta. Seetõttu võib olla keeruline eristada lihtsalt halba unenägu tõelisest luupainajast. Teiseks põhines uuring eeskätt ameeriklaste andmetel ja tulemus ei pruugi pädeda kõigi maailmas elavate inimeste puhul. Lisaks mõõtsid uurijad inimeste bioloogilist vanust ainult ühe korra. Sestap ei saa öelda, kas õudusunenägude ravi aeglustaks rakuvananemist. 

Kui leidu õnnestub tulevastes uuringutes korrata, võib selle tulemustel olla aga oluline mõju rahvatervishoiule. Sel juhul võivad perearstid töörühma sõnul hakata tulevikus küsima patsientidelt ka nende nähtud unenägude kohta. Halbu unenägusid tõrjuvad teraapiad on odavad ja juba olemas ning võiks endast kujutada lihtsat moodust inimeste eluea pikendamiseks.

Uuringu esmaversioon on leitav ajakirja EMJ kodulehelt.