Kui olin magistrantuuris, tahtsin teha lõputöö väikelaste unevajadusest. Peamine hüpotees oleks olnud, et väikelaste päevane unevajadus on individuaalne ja igale lapsele pikk uinak ei sobi. Maailma uuringuid lugedes selgus, et ligi 60 protsenti nelja-aastastest ja vanematest lastest uinakuid ei tee ja see pole enam nende kehale vajalik (1). Oluliseks muutub, et laps saaks kasvades kätte pika ja kvaliteetse ööune. Need uuringud olid juba pea 30 aastad vanad (2; 3; 4).

Kui hakkasin lääneriikide lasteaedade päevakavasid uurima ja kirjutasin mitmesse lasteaeda Norras ja Rootsis, sain aru, et minu küsimus oli neile kummaline. See on arusaadav, sest Skandinaavias, Euroopas riikides, Ameerikas, Austraalias ja isegi Aasias ei maga üle nelja-aastased lapsed päevaund. Sealsetes lasteaedades, kus lapse päev kestab kella kaheksast poole üheni, toimuvad nelja-aastastele ja vanematele lastele juba koolitunnid.

Ainult meil, kes me kuulusime NSV Liitu, ja kõikidel teistel endistel liiduvabariikidel esines range lõunauinaku kord 2–2,5 tundi. Väljavõte magistritööst: "Vana Nõukogude Eesti korra järgi pidi lasteaed võimaldama kõigile 3–7-aastastele lastele päevase puhkuse" (Paragrahv 28, Nõukogude Õpetaja Nr 11, 1950). Määruses ei ole täpsustatud lõunauinaku pikkust, kuigi on teada, et Nõukogude ajal pidid lapsed olema voodis keskmiselt 2–2,5 tundi. Praegu määrab koolieelse lasteasutuse seaduse põhjal päevakava korra lasteasutuse direktor.

Täpselt pole selge, kes selle range päevakava tollel ajal paika pani. Igal juhul ei põhinenud see ühelgi teaduslikul uuringul. Loogika ütleb, et vanematel oli vaja tööd teha. Laps pole meie kultuuriruumis kunagi olnud prioriteet ja pole siiani. Vanemad tegid pikki tööpäevi, tulid lastele järele alles 19.00 ajal ja tänasid taevast, et lapsed selle lõunaune said – muidu poleks nad saanud lapsi õigel ajal magama.

Samas teame, et paljud lapsed ei maganud tegelikult lõunaund ja vedelesid niisama voodis. Tollal ei tohtinud isegi kaisulooma voodisse võtta. Paljud lapsed nutsid patja ja närisid linu. Eestis on siiani juhtumeid, kus samad ranged reeglid on alles. Kas teadsite, et meie lasteaedades on veel õpetajaid, kes hoiavad lapse pead seina poole, et ta magama jääks? Kas teadiste, olete kuulnud ehk oma lapse käest, kuidas vahel õpetaja esitab tingimusi, et laps magama jääks? Näiteks öeldes: "Kui sa magama ei jää, siis…".

Neli aastat kohustuslikult rikutud unerütmi

Olen laste unehäiretega aktiivsemalt töötanud pea kümme aastat. Nüüdseks olen nii Tartus kui ka Tallinnas lastehaigla superviisor. Mida on näidanud minu praktika? See kinnitab teaduspõhiseid uuringuid: lastel, kellele pikk lõunauni tegelikult ei sobi, esineb öösel rahutut und (5; 6).

Kõige enam olen kokku puutunud uneterroriga/paanikaga (night terror). Uneterror on üsna tavapärane, esinedes viiel protsendil eelkooliealistel ja algklassilastel. Tihti on see seotud lapse arenguga, kasvamisega ja on üsna normaalne nähtus, mis ühel hetkel kaob. Uneterrori ajal üldiselt lapsega kontakti ei saa, sest seda esineb pigem N3 (sügava une) staadiumi ajal. Üldiselt võib uneterrorit esineda episoodiliselt paar-kolm kuud, misjärel see kaob (7; 8).

Lastel, kes minu juurde on jõudnud, on uneterror esinenud aastaid. See ei ole normaalne. Kui lapse päevakava korrastada ja viia päevauinak õigesse aega või seda piirata, siis öised episoodid kas kaovad või vähenevad oluliselt. See on loogiline, sest lapsel või ka täiskasvanul, kes teeb oma ea kohta liiga pikki lõunauinakuid, tekib lõpuks unevõlg.

Kõige kehvem on kogu asja juures see, et suur osa lapsi lõpetab lõunaune tegemise kolmandast eluaastast, aga lasteaias peab lõuna ajal magama kuni seitsmenda eluaastani. Niisugune laps elab neli aastat ebaregulaarses unerütmis. Nädalavahetusel ei maga ta lõunaund, nädala sees aga magab ja see muudab oluliselt tema ööune pikkust.

Täiskasvanutel, kes magavad samamoodi ebaregulaarselt töönädalal kuus ja nädalavahetusel seitse-kaheksa tundi, on keha samuti unedeprivatsioonis ehk unevõlas. Mida toob endaga kaasa unevõlg? Lühidalt öeldes: väga palju halba. Lisan aga teadmiseks, et nendel inimestel on kortisooli-nimelise stressihormooni tase kõrgem. See on kõrge ka öösel, kulutades keha ressursse.

Teiseks on oluline, et rahutut und esineb rohkem suuhingajatest lastel. See on üsna loogiline, sest nende keha on samuti stressis ja aju ei saa piisavalt filtreeritud hapnikku. Uneuuringutes näeme nende ajus mikroärkamisi, mis lõhuvad unekvaliteeti. Paljudel suuhingajatest lastel esineb ka  uneterrorit, sest nad on unevõlas ja stressis (9; 10).

Lapsed, kellel pole öise hingamisega kõik korras, ongi väsinumad. Nad küll magavad väga hästi, aga väsivad kiiresti. Võin öelda, et iga kolmas laps vastuvõtul on hingamisprobleemiga. Nende jaoks on vaja teha mõnikord erand ja lasta neil magada ka päeval. Muidu nad lihtsalt ei pea vastu, kuniks hingamisprobleem pole lahendatud.

Vaikne tegevus olgu väljaspool voodit

Olen põhjalikult kursis nii lasteaiaõpetajate kui ka vanemate probleemidega. Õpetajaid ei jätku ja pole ressurssi, vanemate põhjendus on pikad tööpäevad. Mida siis teha? Oodata, kuni õpetajate palk tõuseb? Kuni meie vanemad töötavad vähem? Ma pole sellega nõus: meie riik selleni niipea ei jõua. Oluline on, et alustame algusest, kõige alusest, meie tulevikust – lastest.

Õiguskantslerile on laekunud palju kaebekirju lasteaedadest, kus ei lasta last vaiksele tegevusele. Siin ongi kogu probleemi tuum ehk "valikuvõimalus une ja muu vaikse tegevuse vahel" (väljavõte Tervisekaitsenõuete eeskirja paragrahvist number 4). Eesti lasteaedades tähendab see, et kui laps ei maga, siis ta lamab ja mängib oma mõtetega või heal juhul oma kaisuloomaga. Või siis vaatab ta kaks tundi raamatut.

Isegi n-ö leebetes lasteaedades, kes ütlevad, et nemad lastele uinakut peale ei sunni ja annavad valida, on tegelikult rühmasisene reegel, et laps peab ikkagi 30 minutit kuni tund voodis olema. Seda nimetatakse sunniviisiliseks uinutamiseks. Mõelge vaid, kui te peaksite viis päeva järjest kindlal ajal lamama nii, et voodist välja ei tohi tulla. Jälgija on kõrvalruumis. See et me saame vabatahtlikult puhata, on midagi muud, kui olukord, kus sul on jälgija, kontrollija kõrval – kogu aeg.

Siit tuleb järgmine probleem. Vastuvõtule jõuab palju lapsi, keda on sunnitud valel ajal magama minema nii lasteaias kui ka kodus. Kui laps on teinud liiga pika ja hilise uinaku, on teda keeruline õigel ajal magama saada. Vanemad teevad imetrikke, et laps magama jääks.

Meie süsteemis on lõunauinakuga lastele normaalne ajakava, kus unerutiin algab kell 22.00 ja magama jäädakse umbes kell 22.30. Kui laps ei tee uinakut, siis on täiesti võimalik, et ta uinub kella 20.00–21.00 vahel. Jah, on vanemaid, kes pingutavad oma lapse hea une nimel. Jah, on vanemaid, kes ei tea unerutiinist ega heast unekeskkonnast midagi. Siiski on hea, et pigem tuleb juurde rohkem teadlikke vanemaid, kes juba oskavad aru saada, et väikelaps ja koolieelne laps vajab õhtul rahulikku aega ja vanemaid koju.

Kui meie laps on kolme-nelja-aastaselt saanud normaalse koguse ehk 11–12 tundi ööund, siis ei tohiks tal päeval tugevat unisust tekkida. Ta võib vajada aja mahavõtmist, aga mitte sügavat und. Paljud vanemad tahavad, et nende laps teeks päevaseid uinakuid. Põhjendus on lapse liigkiire väsimine päeval. Sellisel juhul tuleks vaadata lapse unekava üle ja kindlasti jälgida ega tal pole mõnda unehäiret: apnoed, suuhingamist, rahutuid jalgu, raskeid unepaanikaid, lapseea unetust, hirme, ärevust, kehva unehügieeni ehk liigset aega ekraanides, mürarikast või häirivat keskkonda.  Päeval võivad kiiremini ära väsida ka erivajadusega lapsed, aga kindlasti mitte alati.

Eesti lasteaia ideaalne uinaku või vaikse tegevuse aeg

• Rühmad vanuses 3–4 eluaastat. Uinak 12.30–14.00 VÕI vaikne tegevus. Vaikne tegevus on pakutud voodist väljas õpetaja jälgimisel/juhendamisel või, kui on rühm lapsi, kes omavahel rahulikult mängivad. Näiteks on vaikne tegevus joonistamine, pusle, voolimine, juhendatud meditatsioonid, muusika kuulamine jne.

• Rühmad alates 4–5 eluaastat. Vaikne tegevus 12.30–13.30. Magamiseks voodeid pole, kuid kui on lapsi, kes erivajaduse tõttu vajavad magamist, on neile olemas matid.

• Lasteaia päev võiks kesta 8.30–16.30.
• Õues olemise aega võiks suurendada. Paljudes riikides on õppetöö hommikul kell 9–12 ja seejärel on vaba aeg. Võib teha ka õppetööd kell 9–11 ja 15–16 lihtsamaid tegevusi.

Eesti koolilaste uneprobleemid

Millised on uneprobleemid koolilastel? Kõige suurem mure on varajane ärkamine ja koolipäeva varajane algusaeg. Ameerikas on mitmed osariigid nihutanud koolipäeva alguse kella 8.30 või 9.00 peale. Teame unemeditsiinis, et lapse uinumine nihkub hilisemaks juba 11–12 eluaastast ja on hilisemas nihkes kuni 18–20 eluaastani. Seega, isegi kui lapsel on hea unehügieen ja tal pole sõltuvusi, ei suuda ta väga vara uinuda (11). Meie koolilaste keskmine ärkamise kellaaeg jääb kella 6.45 ringi.

Miks üldse inimesed peavad ärkama nii vara? Otse loomulikult, et tööd teha ja teha seda hästi palju. Selline hoiak sai alguse tööstusrevolutsioonist, kui oli vaja käia pikki päevi tööl ning pidi kiirelt ja tõhusalt puhkama. Enne seda oli inimeste unerütm tegelikult pisut vabam ja magati rohkem tsükliliselt.

Kui küsida saalitäie inimeste käest, kas keegi neist ärkab vabadel päevadel kella 6.00–7.00 ajal, siis tõuseb paar üksikut kätt. Ülejäänud magavad vähemalt kella 8.00–10.00-ni välja, mis tegelikult ongi normaalne. Seega enamiku inimeste normaalne ööune rütm on palju hilisem:  uinumine kella 22.00 ja 1.00 vahel ning ärkamine 8.00–10.00 vahel.

Jah, vanasti ärgati päikesega, aga vanasti magati ka päeval. Meie seda enam ei tee. Meie 250 aastat kestnud uus magamise aeg ehk monofaasiline uni on inimesele üsna uus nähtus. Sellega kohanemine on olnud tegelikult raske ja viinud kogu inimkonna tugevasse unevõlga (12). Õnneks on meditsiin arenenud ja meid turgutatakse üles. Seega, kui tahame, et meie lapsed ei oleks unevõlas, tuleks alustada kooliga kella 9.00–10.00 ajal, et lapsed, eriti teismelised, saaksid ärgata 8.00–9.00 ajal.

Nutiseadme võib anda alles teismelisele

Järgmine punkt on ekraaniaja vähendamine. Kui küsin loengutes, kui vana võiks olla laps, et talle osta nutitelefon, siis paljud pakuvad viie-seitsme aasta vanuseid lapsi. Tegelikult on nutitelefoni lubatud osta lastele vanuses alates 12/13–16 aastat. Jah, nii vanana saab laps endale oma nutitelefoni. Enne seda võime talle aeg-ajalt ekraaniaega anda, ent pigem on seegi keelatud (13).

Telerit võivad lapsed siiski veel vaadata, aga piiratult. Arvutimängud ja muud tegevused ekraanide taga olgu piiratud ja kontrollitud. Nutiseade (telefon, tahvel, teler) võiks lapse vaateväljast olla väljas nii pikalt kui võimalik. Kindlasti ei peaks neid lapsele andma väikelapseeas ehk esimesel kolmel eluaastal.

Koolid, kes on teinud asutuse nutivabaks lapse jaoks hiljem, nt alates 6.–7. klassist, või vastupidi, keelanud nutiseadmed algklassides, aga juba lubanud põhikoolis, on omadega ummikus. Seega, kui tahad olla nutivaba ning päriselt last aidata ja toetada, peavad olema koolid olema algusest peale nutivabad. See tähendab, et 1. klassist 12. klassini välja.

Nutiseadet ei tohi kooli võtta või antakse seade kohe kooli tulles valvurile hoida. Eestis on mõned üksikud koolid, kes seda on teinud ja nemad on sõiduvees. Need, kes n-ö on ja ei ole lubanud, võitlevad iga päev laste jonni, viha ja arusaamatusega.

Samuti on ääretult oluline, et vähemalt üks vahetund toimuks kohustuslikuna õues. Jah, ka see on võimalik. Meie lapsed vajavad valgust, eriti Eestis. Valguse käes viibinuna on meie unerütm ka pisut parem. Iga valguskiireke on vajalik, et stimuleerida suprakismaatilist tuuma.

Viimaks kõige olulisem punkt: miks anda lastele koduseid töid? Laps on koolis kuus kuni kaheksa tundi ja peab kodus veel õppima. Kas õppemetoodika on ajas langenud? Me läheme kooli, et õppida, ja kui vaja, kordame õpitut enne arvestust. Kui laps ei saanud aru, mida õpetaja seletab, võiks tal olla piisavalt turvaline keskkond, et ta annab teada, et ei saanud aru ja vajab järeleaitamist. Seda võiks talle pakkuda kohe pärast kooli või kindlal päeval koolis.

Pole vaja, et laps läheb õppetükki purssima koju, kus vanemad ka ei tea, mida ta õpib ja kuidas ta seda endale selgeks peaks saama. Teeme nii, et ei anna lastele kodus õppida. Uskuge mind, kui olen koolides sellest rääkinud, on kõik selle poolt: nii vanemad kui ka õpetajad. Lapsed muidugi plaksutavad selle peale.

Kas emme-issi hoolivad ekraanist või minust?

Nüüd tahan jõuda aga kõige suurema probleemini. Need on nutiseadmed koduses keskkonnas ja vanemad. Kui meil on lapsed, pakume oma lapsele kindlat, turvalist keskkonda. Vanem võiks olla rahulik. Tal võiks olla rohkem aega, vähem kohustusi, väga hea koostöö oma lähedastega ja avatud meel.

Kui laps sünnib siia ilma, on tal vaja toitu ja und, et tal oleks soe ning mis kõige olulisem, et ta oleks märgatud ehk tähelepanu, kiitust ja tunnustust. Laps vajab seda elu lõpuni. Me ei pea oma last kaisutama, kuni ta on saja-aastane, aga piisaks juba sellest, et iga päev jagub talle grammike füüsilist kontakti: see on turvaelement.

Lapsed on tihti ekraanide taga, sest nad on üksi. Neil kas pole mängukaaslasi või vanemaid, kellega koos aega veeta. Tihti on just vanemad need, kes hakkavad kahe-kolme-aastastele pakkuma ekraani: "Aga vaata seda… Oota, ma panen selle…" jne. See on lapsele nagu karistus.

Raske on vaadata pilti, kui imikuga ollakse restoranis ja vanemal on ekraan ees. Selle kohta on nüüd aga hakanud rohkem uuringuid ilmuma. On üsna hirmus, et tegelikult, kui laps pole ekraanis ja sina oled, on see lapsele väga mõistmatu. See on ju üsna loogiline, et imik vajab kasvades kontakti. Väikelapse eaks on tal siis juba kujunenud arvamus, et emmele-issile on telefon olulisem ja kallim asi kui tema (14).

Jõuame nüüd tõsiasjani, et elamiseks on vaja raha ja seda teenivad vanemad üldiselt tööl käies. Kuidas toetab ja panustab riik lapsevanemate ellu, et nad saaksid oma lastega koos olla ja neid kasvatada? Siit saate ise edasi mõelda. Lisan vaid ühe toetava mõtte: lapsevanematel võiks olla tööpäevad kella 9.00/10.00–16.00 vahel. Kas kusagil mujal ka nii on? Jah on. Tore oleks, kui saad lapse normaalsel ajal kooli viia või eelkooliealisele lasteaeda järele minna kell 16.00.

Koolide päevakava

• Kooli algus kella 9.00–10.00 kuni 15.00–16.00.
• Kohustuslik õuevahetund: vähemalt üks ja 30 minutit pikk.
• Nutiseadmete keeld võiks kehtida alates 1. klassist kuni 12. klassini. Gümnaasium on küsimärgi all.
• Igapäevaseid koduseid töid olema ei peaks. Laps peab kordama infot vaid arvestuseks. Kui laps vajab järeleaitamist, pakub kool seda koolipäeva järel.

Eesti lasteaedade päevakavast olen palju kirjutanud ja jaganud oma arvamust erinevates artiklites ja taskuhäälingutes. Põhjalikumalt on see kirjas ka www.kenevernik.ee kodulehel "Laste uni" all, kus on olemas veel rohkem viited teadusuuringutele.