Äratushelina kordusse panek on levinud, kuid üsna kasutu harjumus
Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki, hoiatab vanasõna, kehutades meid töökusele ja produktiivsele ajahaldusele.
Tegelik pilt aga, eriti just hommikuti, käib tihtipeale vanasõnas soovitatule vastu: inimesed on äratuskellal üles leidnud äratuse edasilükkamise nupu ja põõnavad pärast kella reibast või mahedat helinat mõnegi mõnusa minuti veel juurde.
Asi on seda tõsisem, et ka tänapäeva targad uneeksperdid peavad tihtipeale heaks tooniks ikka kohe esimese äratusmärguande peale üles tõusta.
Ameerika ja Rootsi teadlased on nüüd analüüsinud enam kui 21 000 inimese uneharjumusi, kasutades selleks üht levinud unetsüklite seiramise nutirakendust.
Nüüd on kogu tõde hommikuvalgusse tiritud — uuritud enam kui kolmest miljonist uneööst leidis äratuse edasilükkamise võimalus kasutamist tervelt 56 protsendil juhtudest.
Pärast esimest helinat veetsid inimesed voodis keskmiselt veel 11 minutit. Peaaegu pooled vaatluse all olnud inimestest lükkasid voodist tõusmist edasi enam kui 80 protsendil öödest.
Väärib tähelepanu, et tööpäevadel tuli tõusmisega viivitamist ette palju suurema tõenäosusega kui puhkepäevadel. Siin on oma osa kindlasti sellel, et nädalavahetusel seataksegi hommikuäratus juba eos hilisemaks.
Huvitav oli see, et need, kes magasid öösel viis tundi või vähem, lükkasid äratust edasi väiksema tõenäosusega kui suuremad unekotid. Põhjus võib olla selles, et need inimesed peavad tihtipeale vara tööle minema ega tihka seada ärkamist minutitki varasemaks kui hädapärast vaja.
Need, kelle uneaeg oli ebaregulaarsem, olid aga sagedased äratuse edasilükkajad.
Oma osa mängis isegi elukohamaa: Ameerika Ühendriikides, Rootsis ja Saksamaal vajutati edasilükkenuppu agaramalt kui Jaapanis ja Austraalias.
Uneuurijate sõnul ei ole ülestõusmise edasilükkamisest unekvaliteedile suuremat kasu, sest kui enne hommikust kellahelinat juhtuvad inimesed olema tõhusas REM-unefaasis, siis kahe helina vahel tavaliselt REM-seisund ei taastu ja uni jääb tõenäoliselt vähem kosutavaks.
Autorite sõnul võiks hea strateegia olla see, kui seada äratus kõige hilisemale võimalikule ajale, aga siis ka kindlasti helina peale kohe üles tulla.
Oma uuringust kirjutavad Rebecca Robbins Harvardi Ülikoolist ja ta kolleegid ajakirjas Scientific Reports.
