Läänemeri erineb teistest maailma meredest mitmel moel, paistes silma oma suletuse ja piiratud veevahetusega. Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi teadur Katri Viigand selgitas, et seetõttu muutub Läänemere veetase ainulaadselt. Meres puuduvad märkimisväärsed tõusud ja mõõnad ning veevahetus maailmamerega toimub vaid kitsaste Taani väinade kaudu. "See on tegelikult üks komponent, mis mõjutab tugevalt Läänemere veetaset," sõnas teadur saates "Labor".

Aeg-ajalt pressib läbi Taani väinade Läänemerre piisavalt vett, et tõsta kogu piirkonna veetaset kuni 80 sentimeetrit. "Selline kõrgendatud veetase võib kesta paar nädalat või mõnel juhul isegi kuid. Aeg-ajalt tekib kõrgendatud veetaseme taustal torm," lisas Viigand. Kui kõrge veetase kombineerub tuultest põhjustatud veetaseme tõusuga, võivad tekkida suured üleujutused, nagu juhtus 2023. aastal Saksamaal, kui Schleswig-Holsteini rannikut tabas üks ajaloo tugevamaid torme.

Lisaks tormiajule ja mere taustveetasemele mängib üleujutuste tekkes rolli ka Läänemere omavõnkumine ehk veemasside aeglane võnkumine ühest rannikust teise. Hiljutises töös uuris Viigand koos Saksa kolleegidega nende tegurite osatähtsust üleujutuste tekkes Läänemere eri osades.

Tööst selgus, et sõltuvalt piirkonnast domineerivad erinevad komponendid. "Teadustöös selgus, et Läänemere idaosas on kõige suurem mõju Läänemere taustveetasemel. Ilma selleta meil üldiselt neid ekstreemseid veetasemeid ning ilmselt ka üleujutusteni viivaid veetasemeid ei esine," sõnas teadur.

Sama kehtib Rootsi rannikul, mis on kaitstud domineerivate tormituulte eest võrdlemisi hästi. Edelas, näiteks Saksamaa rannikul, on tormiaju mõju suurem. Seal võivad ekstreemsed veetasemed tekkida isegi märkimisväärse taustveetasemeta – üksnes tugeva tormi mõjul. Viigand lisas, et mõnikord piisab seal üleujutuse tekkeks sellestki, kui nii taustveetase kui ka tormiaju on mõõdukalt kõrged.

Lisaks taustveetasemele ja tormiajule mõjutab mereveetaset rannikualadel laineaju. Tormilained saabuvad sellisel juhul risti rannajoonega, mistõttu jõuavad need sügavamale sisemaale ning kergitavad veetaset. Sellisel juhul võivad lained põhjustada märkimisväärseid kahjustusi, sealhulgas rannajoone erosiooni.

"Meie rannik keerab väga palju ning rannajoone orientatsioon muutub väga palju," lisas Viigand. Seetõttu leidub alati kohti, kus lained satuvad randa ristisuunas ning suurendavad üleujutusohtu. Samas tõi teadur välja, et sagedamini jõuavad lained randa suure nurga all, mis soodustab settetransporti ehk liiva ja pinnase liikumist mööda rannikut.

Tulevikuprognooside tegemiseks kasutasid teadlased statistilisi mudeleid, sealhulgas üldistatud ekstreemväärtuste jaotusi. Teaduri sõnul näitas analüüs, et veetaseme äärmuslike kõikumiste kasv Läänemeres ei toimu ühtlaselt. Mõnes piirkonnas ei pruugi ekstreemsete veetasemete esinemissagedus üldse suureneda, samas kui teistes võib kasv olla keskmine või isegi intensiivne.

"Teatud piirkonnad Läänemere idarannikul nagu Eesti, Läti ja Leedu on tulevikus ekstreemsete veetasemete kasvust palju rohkem ohustatud," tõdes Viigand. Muu hulgas kinnitas analüüs, et tulevikku vaadates, on ekstreemsetest mereveetasemetest üks kõige ohustatumaid piirkondi Pärnu. Viigandi sõnul ei tule see ilmselt paljudele üllatusena, sest Pärnu laht asub Riia lahe nurgas, kuhu surutakse teatud tuulesuuna korral veel täiendavaid veemasse. See võib mitme päeva jooksul põhjustada kuni meetrise veetaseme tõusu.

Selle ilmestamiseks tõi ta näitena kurikuulsa 2005. aasta jaanuaritormi. Pärnus mõõdeti toona kehtinud süsteemi järgi veetasemeks 2,75 meetrit. Uues kõrgussüsteemis tähendab see ligikaudu kolme meetrit. Viigand lisas, et oluliste komponentide – taustveetase, kohalik tormiaju ja sobiva tuulesuuna – maksimummõjud pole teadaolevalt veel kunagi täielikult kokku langenud.

Pikemas vaates mõjutavad Läänemere veetaset kaks geofüüsikalist protsessi. Ühelt poolt tõuseb maailmameretase, mille mõjud hakkavad järjest enam ulatuma ka Läänemerre. Teiselt poolt toimub pärast jääaega maakerge. Läänemere põhjaosa, näiteks Soome ja Rootsi alad, tõusevad siiani, samas kui lõunaosa, sealhulgas Saksamaa ja Poola rannikud, juba vajuvad. "Eesti rannik on piiri peal. Vaikselt hakkame juba mõnes piirkonnas tundma maailmamere tõusu," sõnas Viigand.

Kuigi veetaseme tulevikuprojektsioonid põhinevad olemasoleval statistikal ja eeldusel, et süsteemid jäävad stabiilseks, hoiatab Viigand, et kliimamuutuste mõjul võivad muutuda ka veetaset mõjutavad mehhanismid. Näiteks võivad piirkonnad, mis praegu ei paista olevat väga ohustatud, osutuda tulevikus märksa haavatavamateks. Samuti on prognoositud, et ka tuultesüsteemides toimuvad muutused, võivad tulevikus oluliselt mõjutada rannikuprotsesse.

Viigand kirjutab oma tööst ajakirjas Natural Hazards.