Logopeed Tiina Suvi rääkis "Terevisioonis", et vanema kõne peab olema lapsele jõukohane nii sõnavara kui ka häälduse poolest. Logopeedid julgustavad lapse varases arengus sõnu lihtsustada näiteks kasutada sõnu nagu "papu" või "mämm-mämm", sest just selline kõne on lapsele arusaadav ja hääldatav.

"Teine oluline aspekt on see, et lapsega ei pea eetriaega täis rääkima – talle tuleb anda aega, et reageerida. Isegi kui arvame, et ta ei saa veel kõigest aru, on iga reaktsioon suhtlus. Meie ülesanne on luua keskkond, kus laps saab suhelda," selgitas Suvi.

Tüüpilise arengukäsitluse järgi peaks lapse huultelt esimesed sõnad tulema umbes ühe aasta vanuselt. Need ei pea olema häälduslikult korrektsed ega kohe selgelt arusaadavad. "Üks häälitsus võib tähendada mitut erinevat asja. Näiteks kui laps ütleb "paa", võib see viidata nii mütsile, peale kui ka papale. Lapsevanem saab seda kinnistada päris sõnaga, et toetada lapse kõne arengut," kirjeldas logopeed.

Kui lapse kõne areng kulgeb tavapäraselt, ei ole vaja lihtsustatud keelekasutust liiga kaua säilitada. "Kui aga kõne arengus esineb raskusi, võib lihtsustatud keelekasutusest kauem kasu olla," lisas Suvi.

Kõne arengu alguses ei pea pöörama liigset tähelepanu häälduse kvaliteedile – oluline on, et laps suhtleks. Küll aga võiks olla kolmeaastase lapse kõne juba võõrale kuulajale arusaadav. "See ei pea olema häälduslikult täpne, kuid võõras inimene peaks aru saama, millest laps räägib ning mida ta soovib," ütles logopeed.

Raamatute ettelugemise puhul soovitab Suvi lähtuda lapse huvidest. "Raamatute lugemine ei pea olema pelgalt teksti ettelugemine, vaid võiks kujuneda dialoogiks. Kui laps raamatu vaatamise ajal millelegi reageerib, võiks seda vestluses areneda," selgitas ta.