Üha suurem osa Eesti puukidest kannab Borrelia burgdorferi bakterirühma kuuluvaid baktereid, mis põhjustavad puukborrelioosi. Näiteks Tervise Arengu Instituudi 2020. aastal tehtud uuringu järgi oli borrelioosibakteritega nakatunud keskmiselt 28 protsenti Eesti puukidest. Aastal 2023 tehtud uuringu põhjal on linnasiseste rohealade puukidest borrelioosi tekitava bakteriga nakatunud iga kolmas. Nõnda võib puugihammustuse kaudu borrelioosi haigestuda nii maal kui ka linnas.

Inimestel tekivad bakteriga nakatumise järel aja möödudes palavik, peavalu, kaelakangus ning liigesevalud. Algstaadiumis saab puukborrelioosi edukalt antibiootikumidega ravida, mistõttu on oluline haigus võimalikult kiiresti diagnoosida ja raviga alustada. Kui nakatunud patsient õigeaegset ravi aga ei saa, võib haigus areneda krooniliseks põletikuliseks seisundiks. Teada on, et 10–30 protsendil patsientidel ei õnnestu antibiootikumidega haigust täiesti välja ravida ja haigus muutub krooniliseks.

Kroonilise puukborrelioosiga kaasnevad sageli kurnatus, luu- ja lihasvalud, kognitiivsed häired, unehäired, nägemishäired ja neuroloogilised vaevused. Haiguse krooniliseks muutumise põhjused pole täpselt teada, kuid arvatakse, et selles võivad rolli mängida autoimmuunreaktsioonid, varasem haiguse põdemine või püsiv bakteriaalne nakkus. Viimasel juhul on leidnud osa bakteritest viisi, kuidas end immuunsüsteemi eest peita ja organismis püsima jääda. Üks sellistest strateegiatest on vastupidavamate vormide, nt biokilede moodustumine.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased eesotsas Merike Vaheriga instrumentaalanalüüsi uurimisrühmast uurisid, kas just sellistel puhkudel võiks teelehtedes leiduvatest ühenditest abi olla. Uuringus analüüsisid nad kahte Eestis laialt levinud liiki – suurt ja süstlehist teelehte. Samuti võrdlesid nad korjatud ja kuivatatud taimede omadusi kuivatatud kujul kaubandusvõrgust ostetud taimepurudega.

Teelehtede keemilist koostist analüüsides leidsid nad, et teelehtedes on märkimisväärsel hulgal polüfenoole, mis on tuntud antioksüdandid. Värskelt kogutud taimedes oli polüfenoolide sisaldus oluliselt suurem ja nende antioksüdatiivne toime märgatavalt tugevam kui kuivatatud kujul ostetud taimedes.

Samuti leidis töörühm, et ekstraktide peakomponent võib erineda. Suur teeleht sisaldab rohkem plantamajosiidi ja süstlehine teeleht akteosiidi. Varasematest uuringutest on teada, et mõlemal ühendil on põletikuvastane, antioksüdatiivne ja antimikroobne toime.

Seejärel katsetas Vaher koos oma kolleegidega teelehtedest saadud ekstraktide mõju B. burgdorferi bakterile. Tulemused näitasid, et nii suurest teelehest kui süstlehisest teelehest saadud ekstraktid takistasid bakterite kasvu. Ellu jäänud bakterite hulk vähenes kuni 85 protsendi võrra. Seejuures tuli välja, et kuigi plantamajosiid ja akteosiid aitasid bakterite vastu ka üksinda, oli paljusid erinevaid taimseid ühendeid sisaldava ekstrakti mõju tugevam.

Biokilede osas näitasid tulemused, et mõlemat liiki teelehe ekstraktid suutsid B. burgdorferi biokile ulatust vähendada kuni 30 protsendi võrra. Leid pakkus teadlastele üllatust, kuna üksikute bakterite kasvu pidurdamise ja biokilede moodustumise takistamise mehhanismid on täiesti erinevad. Teelehtede ekstraktides leidus seega mõlema ülesande jaoks vajalikke keemilisi ühendeid.

Kokkuvõtlikult näitavad tulemused töörühma sõnul näiliselt tagasihoidlikes taimedes palju põnevat ja kasulikku, mille edasi uurimisel võib olla tulevikus abi ka kroonilise puukborrelioosiga võitlemisel. Varem on Vaher koos kolleegidega leidnud selliseid kasulikke ühendeid aed-uniohakast.

Töö ilmus ajakirjas International Journal of Molecular Sciences.