Ligi 30 aastat akustikaga tegelenud Tallinna Tehnikaülikooli praktik-professor Jüri Lavrentjev nentis, et infrahelile kiputakse omistama müstilisi omadusi, kuigi see käitub täpselt samade füüsikaseaduste järgi nagu kõrgema sagedusega helid.

"Mulle tundub, et inimesed pelgavad eelkõige uusi, vanadest palju kõrgemaid tuulikuid. Kindlasti on need palju kaugemalt nähtavad ja häirivad visuaalselt rohkem," sõnas ta: "Selle hirmu peal tunnevad ennast hästi kõikvõimalikud libaeksperdid ja soolapuhujad, kes neid hirme mingil põhjusel võimendavad ning püüvad üles soojendada vanu legende müstilisest infrahelist."

Valearusaamade kummutamiseks selgitab Lavrentjev tuulikute tekitatava müra üksikasjalikult lahti. "Tuulikute müra koosneb tinglikult kahest osast, millel on erinev tekkemehhanism. Kui rääkida inimkõrvale kuuldavast mürast, siis selle allikaks on õhukeerised, mis tekivad tuuliku labade pinnal, eriti õhu lahkumisel labade tagaservalt," sõnas professor.

Keeriste intensiivsus sõltub labade kujust, labade pinna siledusest ja õhu liikumiskiirusest, täpsustas ta. "Saan kinnitada, et kuuldava müra tase pole enamasti probleemiks, sest labade projekteerimine ja tootmistehnoloogia tagavad nende optimaalse kuju nii müra kui ka efektiivsuse mõttes," selgitas Lavrentjev.

"Olles ka ise tuulikute müra mõõtnud, jääb nende müratase nii madalaks, et seda on raske isegi korrektselt mõõta, sest see maskeerub muude looduslike allikate, näiteks metsa- või merekohina taha," tõi Lavrentjev näitena. Niisamuti tagavad tuulikute püstitamise reeglid, et inimasustuse juures on kõik kuuldava müra kohta käivad normid tagatud nii päevasel kui ka öisel ajal, toonitas teadlane.

Erinevad modelleerimisprogrammid võimaldavad Lavrentjevi sõnul juba tuulikuparkide projekteerimise ajal uurida müra levikut vastavas kohas ning tagada, et helitase jääks inimeste jaoks seaduses lubatud piiridesse ehk elamupiirkondades alla 40 detsibelli (dB).

Kokkuvõttes on tuulikute müra nii madala tasemega, et kõrvakuulmisele see mingit mõju ei avalda. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) tunnistab ainukeseks müra põhjustatud häiringuks unehäired. 40 dB on Lavrentjevi hinnangul aga niivõrd madal müratase, et see ei tohiks kellegi und segada: "Kõik muud kroonilised haigused, mida seostatakse müraga, pole aga piisava kindlusega tõestust leidnud."

Terviseameti andmetel võib piirnorme ületav infraheli põhjustada väsimust, iiveldust, unisust, hirmu, ärevust ning olulist reageerimiskiiruse ja tasakaalu nõrgenemist. Elamutes ja ühiskasutusega hoonetes on kehtestatud selleks infrahelile ekvivalentse helirõhutaseme piirväärtuseks 85 detsibelli. Logaritmilise skaala tõttu on see ligikaudu 31 600 korda valjem, kui tuulikuplaneeringutes lubatud 40 dB heli.

Suuremad tuulikud ei tekita ilmtingimata suuremat müra

Kohalikes kogukondades on kardetud, et kõrgemad ja võimsamad tuulikud tekitavad suuremat müra. Jüri Lavrentjevi sõnul ei pea see paika. Kõrgemal on tuulekiirus küll suurem ning selle tõttu saab kõrgemates tuulikutes kasutada võimsamaid generaatoreid, aga võimsusel pole iseenesest otsest mõju mürale, tõi ta välja.

"Suurema tuulekiiruse korral suureneb aerodünaamiline keeriste müra. Samas on suurte tuulikute tiivad pikemad ja nende ristlõige on nii-öelda "saledam", mis omakorda vähendab keeriste tekkimist. On leitud, et näiteks kahe megavatise (MW) ja viie megavatise tuuliku müratasemete vahe on 3–4 dB," näitlikustas professor. See tähendab, et üksik tuulik võib teha 2–2,5 korda rohkem müra.

"Kui vaatame aga tuulikuparki tervikuna, siis võimsamate tuulikute kasutamisel on sama võimsusega tuulikupargi korral vaja vähem tuulikuid, mis viib kogu pargi mürataseme jälle allapoole. On isegi näidatud, et sama võimsuse korral on kõrgemate tuulikutega tuulepargid vaiksemad," toonitas Lavrentjev.

Müstilise mainega infraheli ei tasuks ületähtsustada

Tuulikud tekitavad üsna kõrge tasemega infraheli, kuid Jüri Lavrentjevi sõnul kipuvad inimesed infraheli omadustest väga valesti aru saama. Näiteks usutakse, et infraheli liigub kergesti läbi takistuste, levib kaugele ning selle eest pole kuhugi pääsu.

"Üldiselt loetakse infraheliks helid sagedusega alla 20 hertsi (Hz). Tuuliku labad tükeldavad liikuva õhu üksikuteks juppides, tekitades nii muutuva helirõhu. Nende üksikute tükkide tekkimise sagedus määrab ära tuuliku infraheli kõige madalama sageduse ehk põhisageduse. Selle sageduse juures on infraheli tase kõige kõrgem," selgitas Lavrentjev.

Lisaks tekivad niinimetatud ülemhelid ehk põhisageduse kordsete sagedustega helid, mille tase on madalam. Põhisagedus ise on professori sõnul tavaliselt 0,5 kuni 1 Hz. "Kui mõelda infraheli tekkemehhanismi peale, pole mingit põhjust oletada, et suurema võimsusega tuulik tekitaks kõrgema tasemega ehk tugevamat infaheli. Sellist otsest seost pole," sõnas professor.

Lavrentjevi sõnul on oluline aru saada sellest, et füüsikaliselt ei erine infraheli kuuldavast helist mitte millegi poolest – mõlemad on täpselt samasugused õhurõhu lainetused. Erinev nimetus saab alguse sellest, et kõrva tundlikkus helidele hakkab vähenema 1000 hertsist allapoole. Umbes 15–20 Hz juures kõrv enam tavatugevusega helisid ei kuule.

"Samas on tehtud katseid, et tegelikult kuuleb kõrv ka helisid sagedusega isegi 1 kuni 2 hertsi, ainult helitase peab olema tavapärasest kõrgem. Rangelt võttes sellist asja nagu infraheli pole olemas. Sellest tuleb ka lihtne järeldus – kui organismi ei kahjusta kõrgema sagedusega helid, miks peaks seda tegema madalamad sagedused?" arutles professor.

Lavrentjev märkis, et madalamate sagedustega heli levimist on raske takistada. Lisaks paindub madalama sagedusega heli paremini takistuste taha. Vabas looduses, füüsiliste takistuste puudumisel levib infraheli aga enam-vähem samamoodi nagu kõik muu sagedusega helid.

"Madalamaid helisid isoleerivad paremini suurema tihedusega materjalid. Täpsemalt öeldes on oluline materjali mass pinnaühiku kohta. Infraheli tõkestamiseks peaks tegema ebamõistlikult paksu seina, aga milleks seda vaja oleks, kui infrahelist mingit kahju ei sünni?"

Samuti kummutab Lavrentjev levinud valearvamuse, et inimese erinevatel organitel, nagu maksal, kopsudel, südamel, on kindlad resonantsisagedused, mille tõttu paneb infraheli need võnkuma ja võib neid organeid kahjustada. "Seda võib täiesti kindlalt väita, et sellise ebasümmeetrilise kujuga elunditel puuduvad resonantsisagedused. Lisaks on õhul ja selles levivatel helilainetel liiga väike tihedus ning seega ka väike impulss, et mingeidki organeid peale kõrva trumminaha liikuma panna," toonitas ta.

"Selles kahtlejatel võiks soovitada kasvõi mõttes panna oma kõrv vastu valjult mängivat kõlarit ning mõelda, kas kõrvalest hakkab liikuma või mitte. Pealegi, meie sees asub ju kõige olulisem infraheli allikas – meie süda, kusjuures täiesti soliidse tööpiirkonnaga 0,7 kuni 4 hertsi," võttis Jüri Lavrentjev kokku.